Põnevuse värin on sees

Kas teate seda tunnet, kui sees on selline põnevuse värin? See, kui loed või kuuled millestki ja see haarab sind nii väga, et tahad sellest aina rohkem teada, sest see tundub nii põnev, nii huvitav, nii paeluv, nii... Mõte sellest asjast aina idaneb su sees. Kuni lõpuks sa siis otsutad selle asja läbi teha. Minus tekitas eelmisel aastal selliseid tundeid maraton. Mõte maratonile minna - see oli minu jaoks parajalt kreisi või isegi liiga kreisi. Ma ei kujutanud absoluutselt ette, kuidas või kas ma selleks võimaline olen. Seda kindlust või teadmist oma võimete kohta, ei saabunudki. Isegi peale poolt aastat kõva higi ja pisarate valamist. Kindlus, et ma sellega tõesti hakkama saan, saabus 35. kilomeetril. 7km enne lõppu :) Noh, öeldakse ju - parem Hilja kui Valve... või parem hilja kui mittekunagi... midagi taolist igatahes :) No ja asi lõppeski nii nagu oligi arvata. Ma jooksin maratoni ära nagu nipsti ning plaanin sel sügisel jälle minna. Kuid praegu tekitab minus põnevuse ning teadmatuse värinaid Hansapanga Xdream. Orienteerumisega olen kokku puutunud vist ainult ühe korra. Eelmisel suvel Firmaspordi suvepäevadel Võsul. See oli päris äge. Kõigepealt oli rattasõit, ülesanded tee peal, siis natuke jooksmist ning kanuusõit. Meie tiim lõpetas vist eelviimastena, aga üritus ise oli väga fun :) Nüüd ikstriimist lugedes, tundub see samuti väga fun, kuid samas tunnen selle ees aukartust ning ei tea, kas ma ikka saan sellega hakkama. Nüüd on aga tekkinud võimalus sellest osa võtta. Kas ma ikka saan sellega hakkama...?