Ei tohi teha suuri plaane / You shall not make big plans

Mul olid nädalavahetuseks nii suured plaanid. Plaanisin reedel rahvusvahelise kotiprojektiga alustada. Laupäeval plaanisin ühe pluusi välja lõigata ja vähemalt alustada kokkuõmblemist ja pühapäeval oleks sellega siis lõpetanud ning õhtuti teleka ees oleks pühendunud koti tegemisele. Aga juhtus nii nagu tihti juhtub plaanide tegemisega. Kõik läks vett vedama. Reede läks plaanipäraselt, läksin koju ja alustasin koti tegemist. Laupäeval aga hakkas mu vasak käsi meeletult valutama. Proovisin ta kaela siduda - ei olnud hea, proovisin lihtsalt rahule jätta ja mitte liigutada - ei olnud hea. Mitte kuidagi ei olnud hea. Viimaks leidsin asendi, milles käsi tunda ei andnud - löötsakil diivanil, kuhi patju käe all. Selles asendis oli õnneks võimalik kududa. Ja nii ma siis kudusingi terve nädalavahetuse kotti. Mis iseenesest oli muidugi hea, sest üle poole sain tehtud :) Aga sellest siis moraal, ei tohi suuri plaane teha. Plaanida võib, aga väikseid asju :) Aga kotist. Minu idee on teha kott, milles oleks midagi rahvuslikku. Mõtlesin teha enda kodukandi seelikutriibu mustrilise, aga neid värve ei olnud saada. Siis mõtlesin kududa omakandi kindakirjalise koti, aga ei leidnud kuskilt Saarde kindakirja. Aga soov midagi rahvuslikku lisada on suur :) Uurisin siis lihtsalt natuke vanarahva sümboleid ja leidsin ühe idee, mida üritan kotil rakendada. Seega esialgne idee on vahepeal mitu-mitu korda juba muutunud. Minu kingisaaja tahab saada suurt kotti. Ostsin 2 tokki sinist Huopaneni, aga sellest vist jääb siiski väheks, pean ka teist värvi kasutama. Algselt plaanisin teha ainult sinise ja siis hiljem valgega peale tikkida. Nüüd tuleb aga kolmas värv ka juurde. Eks näis, mis lõpuks saab. I had such a big plans for the weekend. On Friday i planed to start with Tote Exchange project. On Saturday i wanted to cut out one blouse and at least begin with sewing and on Sunday i planed to finish with blouse. On evenings, during watching TV, to knit the tote. But on Saturday morning my left sholder started to make me terrible pain. I tried to tie it to the neck - didn't felt good, i tried just leave it be and not to move - didn't felt good. I tried to find a position, how it could feel good. And finally i lied on coach, big heap of pillows under my arm. Luckily it was possible to knit in this position. So, i spent whole weekend lying and knitting. Which eventually was good, as i go over half of tote done. But the moral is - don't make big plans! :) But about the tote. Idea is to make a tote, which has something ethnical. First idea was to use my home village traditional skirt pattern, but i couldn't find all needed colors yarn. Then i thought, i'll knit tote with my home village mitten pattern. But i didn't find Saarde village mittern pattern :) But the idea to use some traditional Estonian patterns was still there. Then i made a little research about folk symbols and found some great things, what i can use. My partner wants to have a big tote. I bought one color Houpanen, but it's not enough, so i have to use some other colors also. So, my first idea has changed many-may times already. I'm excitec, what will come out of all this :)

Superluks!

Kuna homme vabariigi aastapäev, siis täna 3 tundi lühem tööpäev. Juhuuu!!! :) Eile tellisin Harrietist omale mõned tokid Huopaneni ToteExchange III projekti jaoks. Kuna tähtaeg läheneb, siis oli lõnga kibekiirelt vaja. Uurisin neilt, kas on võimalik kaubale ise järele minna. Ja mulle vastati juba samal päeval, et see on täitsa võimalik. Nende fotostuudio asub mu töökohale väga lähedal. Leppisime kokku, et täna saan sealt kauba kätte. Eile tellisin, täna lõng käes - superluks! teenindus. Mul on peas ettekujutus kotist, loodan, et ka teostus tuleb sama hea. We have national holiday tomorrow, there for we have 3 hours shorter workday. Yesterday i ordered yarn for my tote exchane project. As the deadline is close, then i needed yarn fast. I asked, would it be possible to pick it up somewhere and they answered me already on the same day, that it's doable. Their photostudio is close to my office. We agreed, that i'll pick it up today. Yesterday ordered, today i got it! I have a image on my head, how the tote will look like, i hope the realization will be same good.

Sõbrapäev

Kooli ajal olid oodatuimad "pühad" jõulud ja sõbrapäev. Sest siis pandi kooli valvelaua juurde postkastid, kuhu sai tervitusi klassikaaslastele ja ka teistest klassidest õpilastele panna. Kuna neid tervitusi jagas Kellahelistaja-tädi, mitte ei pidanud tervitusi ise kohale viima, siis oli võimalus sinna ka anonüümseid tervitusi panna :) Vahetundidel oli nii põnev sõnumeid oodata: mitu tuleb? kes saatis? See oli tore traditsioon. Sõbrapäevi on mu elus olnud ikka palju-palju juba :) Õnnelikke ja mitte nii õnnelikke, lõbusaid ja isegi igavaid. Üks, mis meelde tuleb ja mis vist küll elu lõpuni meelde jääb, on küll väga värvikas. Ma käisin siis veel keskkoolis. Istusime ühe sõbranna juures koos, pidasime eht plikade õhtut. Keerutasime pudelit ja taldrikut, tuju oli väga ülemeelik ja hea :) Õhtu lõppedes hakkasime siis üksteist koju saatma. Tee peale aga jäi ühe sõbrantsi tolleaegse silmarõõmu maja. Uljad nagu me olime, saabus suurepärane idee sellele kutile akna taha lumememm ehitada. Peaks vist mainima, et ilm ei olnud sugugi soosiv lumememme ehitamiseks. Väljas oli suur sula, lund veel oli, aga see oli väga lödi ja vett täis. Oi, küll sai itsitatud ja kõkutatud. Me olime neljakesi, kolm pliksi enamus ajast naersid ja üks, kes alguses polnud üldse nõus minemagi, see siis ehitas seda memme. Valmis ta sai, mitte küll suur ja uhke, aga pisike ja armas. Ja millist rõõmu me saime sellest ehitamisest :) Minu tänane sõbrapäev on ka üks meeldejäävamaid. Hommikul ärgates üllatas musi mind kingiga. Kuigi leppisime kokku, et sel aastal kinke ei tee vaid panustame mõnusale nädalavahetusele ning läheme välja. Ta kinkis mulle raamatu "Kitarrimäng võhikutele" :) Üks hea raamat, mis peaks mul aitama kitarrimängu selgeks saada. Nii armas temast. Ta nii tahab, et ma selle ikka selgeks saan, siis saame koos mängida. Hommikul kui tööle jõudsin, siis üllatas mind suur tulbikimp laual. Juures oli kaart: "Sinu Mittesalajaselt Austajalt". Süüdlast ei olnud vaja kaugelt otsida. Mu armas musi orgunnis need lilled mulle. See oli kõige ilusam üllatus, mis ma elu sees saanud olen. See on lihtsalt nii armas ja soe :) Mul on terve päev naeratus näol olnud ja kui neid lilli vaatan, siis läheb see veel laiemaks :) Täna näpistasin natuke oma tööajast ja käisin postkontoris oma IT sõbrapakil järel. Eile õhtul helistasin postkontorisse ja uurisin, kas ikka on tulnud. Suure torisemise ja sõimu peale sain teada, et on küll. Mul oli kaks pakki, üks oli Yves Rocher'st kosmeetikapakk ja teine siis kingitus. Kosmeetikapaki sain lihtsalt kätte, aga teine pakk oli kuidagi süsteemi ära kadunud. Täna tädi seda enam ei leidnud. Raius ja raius, et mulle pole rohkem pakke. Viimaks tuli üks kogenum tädike, kellel õnnestus see pakike siiski süsteemist leida. Mulle anti mõista, et tegemist on "maksikirjaga" mitte "pakiga". No tõesti... Aga see, mis pakist välja tuli! Oh ja ah!!! Ma olen nii õnnelik selle üle. Mulle kingiti maailma kõige ilusam vanutatud kott. Täpselt minu värvid, küsimustiku täitmisest kasu kah ;) Kotist tulid välja veel kõrvarõngad ja sobiv käekett. Hästi armsad helesinised (seegi mu lemmikvärv). Ainuke kurb asi on selle juures see, et mul pole kõrvas auke :) Ja minu soov - eksootilised puuviljad - oli ka täidetud. Suur-suur tänu Sulle mu salasõber! Üllatusi tuli ka kosmeetikakotist. Tellisin sealt omale ühe lõhna ning tahtsin saada ka ühte vesti. See oli aga paraku juba otsas ja siis saadeti mulle selle asemel üks kingitus. Kingituseks sain lõhna Evidence. No paremini ei saanud nad kinki valida. Seda tellimust tehes kaalusin selle lõhna tellimist, kuid otsustasin siiski loobuda ja nüüd! ta-daaa! nad kinkisid selle mulle ise. Lihtsalt suurepärane, see on sada korda parem kui see vest oleks olnud :) Vat selline tore sõbrapäev oli mul. Täis üllatusi ja kingitusi. Nii palju positiivseid emotsioone ühel päeval, sellest jätkub tükiks ajaks.

Minu vanaemast...

Eile lugesin ühte blogi, kus inimene rääkis leinast ja kuidas ta sellest üle sai. Ta oli hästi pikka aega kurb olnud ja siis ühel ööl nägi ta seda inimest unes. Unenäos oli see leinatav õnnelik ja terve ning ta nägi igati hea välja. Ta nägi teda ainult korraks ja terve ülejäänud unenäo ta üritas teda uuesti näha, kuid tulutult. Hommikul ärgates oli ta veel kurvem kui enne. Lõpuks ta mõistis, et tal oli lihtsalt vaja näha teda naeratava ja õnnelikuna. Ning mõned päevad edasi ta tajus, et see raske tunne, mis teda kogu aeg vaevas, oli kergem. Eile õhtul mõtlesin ma oma vanaema peale. Ta oli mul hästi tore ja hästi hea vanaema. Kui me veel väikesed olime, siis tema vaatas meie järele, kui vanemad tööl olid. Ta õpetas meile, kuidas kõrrenukku teha. Ta riidles meiega, kui puude otsas ronisime. Ta rääkis igasugu huvitavaid lugusid oma lapsepõlvest ja hilisemast elust. Vanaema tegi hästi palju käsitööd. Tõenäoliselt pärisin ma oma käsitöötuhina ka temalt. Alati ta kudus midagi või tikkis. Ta on teinud mitu põrandavaipa. Kõik käsitsi tikitud. Nii kahju, et enamikku enam alles ei ole, isegi pilte pole. Viimane vaip, mis ta tegi, on alles. See on mu vanematekodus minu ja mu õe toas. Ma mäletan, kuidas ta seda tikkima hakkas. Ta tikkis selle vanade kartulikottide peale. Pesi need ära ning õmbles kokku paraja suuruseni. Ta hakkas tikkima kuskilt keskelt. Mustrit tal ei olnud. Tegi kõik oma peast. Ma mõtlesin, kuidas tal muster küll välja tuleb? kuidas see kõik kokku jookseb? Aga tuli välja just nii nagu peab. Seda vaipa vaadates tulevad mulle meelde jutud, mis ta rääkis seda vaipa tehes. Vaibas on sees ka mõned vead, aga need teevadki selle kuidagi veel armsamaks. Sokke-kindaid sai temalt ka alati kuhjade viisi. Mis tal muud teha oligi kui kududa. Hiljem, kui me oma majja kolisime, siis käisin ma ikka tema juures istumas ja juttu ajamas. Vahel oli see nii tüütu, sest ta rääkis lugusid, mida juba mitu korda kuuldid :) vanainimese asi. Aga ta oli ju meie vanaema ja käisime ikka teda vaatamas ja juttu ajamas. Ta suri tol suvel, kui ma olin esimest aastat sekkaripraktikal vallavalitsuses. Aasta enne surma oli tal insult. Peale seda ei olnud ta enam päris endine. Ta mälu oli halvem ja ta ei saanud enam hästi rääkida. Sõnad läksid sassi ja meelest ära. Tal oli paremaid ja halvemaid päevi. Mõni aeg enne surma oli ta tervis jälle parem, tundus et ta saabki päris terveks. Tavaliselt käisin ma iga päev peale praktikalt tulekut tema juurest läbi. Aga päev enne ta lahkumist ma ei läinud... mõtlesin, et ma lähen homme... aga homme oli juba hilja. Ma tunnen end siiani süüdi oma mitte viitsimise pärast. Ma oleks saanud veel ühe korra vanaemaga aega veeta, talle head meelt teha. Temale mõeldes tuleb mul alati nutt peale. Ma ei suuda temast rääkida, ilma et nutt peale tuleks. Ma tunnen temast nii suurt puudust! Sellest on ometigi varsti kolm aastat möödas. Ma tean, et see on võimatu, kuid ma tahaks teda nii väga veel kallistada ja talle öelda, kui kallis ta mulle on ja mul on nii kahju, et ma teda rohkem vaatamas ei käinud. Olgu see siis kasvõi unenäos...