Minu vanaemast...

Eile lugesin ühte blogi, kus inimene rääkis leinast ja kuidas ta sellest üle sai. Ta oli hästi pikka aega kurb olnud ja siis ühel ööl nägi ta seda inimest unes. Unenäos oli see leinatav õnnelik ja terve ning ta nägi igati hea välja. Ta nägi teda ainult korraks ja terve ülejäänud unenäo ta üritas teda uuesti näha, kuid tulutult. Hommikul ärgates oli ta veel kurvem kui enne. Lõpuks ta mõistis, et tal oli lihtsalt vaja näha teda naeratava ja õnnelikuna. Ning mõned päevad edasi ta tajus, et see raske tunne, mis teda kogu aeg vaevas, oli kergem. Eile õhtul mõtlesin ma oma vanaema peale. Ta oli mul hästi tore ja hästi hea vanaema. Kui me veel väikesed olime, siis tema vaatas meie järele, kui vanemad tööl olid. Ta õpetas meile, kuidas kõrrenukku teha. Ta riidles meiega, kui puude otsas ronisime. Ta rääkis igasugu huvitavaid lugusid oma lapsepõlvest ja hilisemast elust. Vanaema tegi hästi palju käsitööd. Tõenäoliselt pärisin ma oma käsitöötuhina ka temalt. Alati ta kudus midagi või tikkis. Ta on teinud mitu põrandavaipa. Kõik käsitsi tikitud. Nii kahju, et enamikku enam alles ei ole, isegi pilte pole. Viimane vaip, mis ta tegi, on alles. See on mu vanematekodus minu ja mu õe toas. Ma mäletan, kuidas ta seda tikkima hakkas. Ta tikkis selle vanade kartulikottide peale. Pesi need ära ning õmbles kokku paraja suuruseni. Ta hakkas tikkima kuskilt keskelt. Mustrit tal ei olnud. Tegi kõik oma peast. Ma mõtlesin, kuidas tal muster küll välja tuleb? kuidas see kõik kokku jookseb? Aga tuli välja just nii nagu peab. Seda vaipa vaadates tulevad mulle meelde jutud, mis ta rääkis seda vaipa tehes. Vaibas on sees ka mõned vead, aga need teevadki selle kuidagi veel armsamaks. Sokke-kindaid sai temalt ka alati kuhjade viisi. Mis tal muud teha oligi kui kududa. Hiljem, kui me oma majja kolisime, siis käisin ma ikka tema juures istumas ja juttu ajamas. Vahel oli see nii tüütu, sest ta rääkis lugusid, mida juba mitu korda kuuldid :) vanainimese asi. Aga ta oli ju meie vanaema ja käisime ikka teda vaatamas ja juttu ajamas. Ta suri tol suvel, kui ma olin esimest aastat sekkaripraktikal vallavalitsuses. Aasta enne surma oli tal insult. Peale seda ei olnud ta enam päris endine. Ta mälu oli halvem ja ta ei saanud enam hästi rääkida. Sõnad läksid sassi ja meelest ära. Tal oli paremaid ja halvemaid päevi. Mõni aeg enne surma oli ta tervis jälle parem, tundus et ta saabki päris terveks. Tavaliselt käisin ma iga päev peale praktikalt tulekut tema juurest läbi. Aga päev enne ta lahkumist ma ei läinud... mõtlesin, et ma lähen homme... aga homme oli juba hilja. Ma tunnen end siiani süüdi oma mitte viitsimise pärast. Ma oleks saanud veel ühe korra vanaemaga aega veeta, talle head meelt teha. Temale mõeldes tuleb mul alati nutt peale. Ma ei suuda temast rääkida, ilma et nutt peale tuleks. Ma tunnen temast nii suurt puudust! Sellest on ometigi varsti kolm aastat möödas. Ma tean, et see on võimatu, kuid ma tahaks teda nii väga veel kallistada ja talle öelda, kui kallis ta mulle on ja mul on nii kahju, et ma teda rohkem vaatamas ei käinud. Olgu see siis kasvõi unenäos...