Beebitekk / Baby blanket

Mu töökoha lähedal asub Taaskasutuskeskus. Vahel lõunapauside aeg jalutan sealt läbi. Ma pole suurem asi "kaltsu-sobraja", kuid vahel leian sealt huvitavaid vidinaid või lõngajääke või nööpe või mis iganes asju, mis käsitöös ära kuluvad. Ükskord leidsin sealt ühed vahvad lapikesed. Need on vist originaalis mõeldud taldrikualusteks. Tõenäoliselt nõukaaegsed lapikesed, sest nüüd tehakse taldrikualuseid ju mingist plastist. Igatahes olid need täiesti uued ja kasutamata ning need lausa hõikasid riiulil: "Osta mind!" Värvid olid hästi rõõmsad ja ma kujutasin juba neid ostes ette, et kasutan need ühes lapitekis ära. Mõeldud, tehtud! :) Üks mu töökaaslane läks eile beebipuhkusele. Ta on hästi armas naisterahvas ja ma tahtsin talle midagi armsat kinkida. Talle endale meeldib ka käsitööd teha. Ta igaljuhul vaimustub igasugustest tehnikatest väga kiiresti ja tahaks ka kõike ise teha, kuid tal vist jääb natuke ettevõtmisest puudu. :) Kuna igasugune beebindus on tal praegu väga päevakohane, siis mõtlesin teha midagi ta tulevasele tütrekesele. Algul plaanisin teha midagi mähkmekoti taolist. Nuh, need suuremat sorti kotid, kuhu saad igasuguse titeträni sisse panna, kui välja lähed. Aga kuna tal pole veel vankrit, siis polnud mul aimugi värvidest. Oleks võinud muidugi ka suvaliste värvidega teha, aga parem ikka kui vankriga ka oleks sobinud. Nii ma otsustasingi talle ühe tekikese teha. See on vist mu elu kiireim tekike. Aega võttis see kolm päeva. Aga nuh, nii pisikese tekikese puhul polegi rohkem aega vaja. :) Kasutatud on siis neid taldrikualuseid ja sees on vatiin 75% villane. Niiet suht looduslik värk. Lõppkokkuvõttes jäin tulemusega üsna rahule. Tekk sai väga rõõmus ja mõnusalt soojade värvidega. Kõige selle juures oli muidugi kõige mõnusam üldse see, et sain jälle käsitööd teha :) Viimasel ajal tunnen sellest nii suurt puudust. Ja need vähesed hetked, mil jaksan sellega tegelda, on nii hinnatud ja ma naudin seda täiega :) Close to my office is small shop, where they sell used stuff. Sometimes during lunch-breaks i'll stop by. Sometimes i find interesting and usefull things like yarn leftovers or buttons or what ever i could use in craft. One time i found there small cloths. Originally i think, they were ment to be put under hot plates or something. Anyway, they were totally new, never used and they were like shouting on the shelf: "Buy me!". Colors were so bright and i already imagined them in one quilt. One of my coworkers just went on maternity leave. She is a very sweet lady and i wanted to give her something special. She also likes to do handcraft. First i thought to make diaperbag, but i didn't know, what color will be her baby carriage. So i decided to make baby blanket. Few days of sewing and ready it was :) I think it's my fastest blanket ever! In other hand, how long should you make one small blanket anyway :) I used these small table clothes and inside 75% wool lining. I'm pretty satisfied with the result. Nice bright and warm colors. Most wonderful by all this was, that i found time to do handcraft again :) Recently i miss it so. And these few moments i have, are so valuable and i enjoy them totally :)

Motivatsioon

Järgnev jutt ei ole üldse huvitav lugeda neile, kellel kaaluprobleeme pole :) Juba kuu aega maadlen kaaluseisakuga. No ei lähe üldse, ei edasi ega tagasi. Selline seisak tõmbab igasuguse motivatsiooni raasukese nii alla kui vähegi saab. Milleks ma üldse pingutan, kui nagunii kaal alla ei liigu? Ma ju teen trenni, täidan punktipäevikut, söön punktid täis, joon vett, söön köögivilju... mida siis veel!? Käiks käte peal, aga ei oska. Kas sellest kasugi oleks. Kõige masendavam ongi just see, et ma näen ju nii palju vaeva ja tulemusi lihtsalt ei ole. Paar päeva tagasi võtsin end kokku ja parandasin ära ühed viigipüksid. Neil oli lukk katki ja ma vahetasin selle ära. Minu puhul sellised parandamised-ümber-parajaks-tegemised on suur eneseületus. Ma lihtsalt ei viitsi selliste asjadega tegeleda. Ma parem teen uue asja :) Aga mul on praegu lihtsalt suur riiete kriis. Poest ei raatsi osta ja aega õmblemiseks väga pole. Kõik riided, mis kunagi mahtusid, on juba suured. Kõik riided, mis kapis leiduvad, on mulle suured! Niisiis tuligi end kokku võtta ja see parandustöö ära teha. Viimati kui neid pükse kandsin, olid nad parajad. Istusid nagu valatult. Ma õmblesin need püksid, kui ma alles oma kalliga sebima hakkasin. See on siis... uuuh... pea kolm aastat tagasi. Peale parandustööd tõmbasin püksid jalga ja oh üllatust! püksid on mulle suured! Ühelt poolt - jälle ikaldus, aga teisalt - oh õnne! Sain uue motivatsioonilaksu :) Ma olen praegu saledam, kui oma kallimaga kohtudes, mis põhimõtteliselt tähendab seda, et ma olen praegu saledam, kui ma üldse kunagi olnud olen :) See on ikka tõsiselt äge ja see tõmbab suu naerule. Ma loodan, et järgmine nädal on kaalunumber ka väiksem ja mul on põhjust ka selle üle rõõmustada :)