Niih, et asi ametlik oleks ja et mul ei oleks võimalust oma lubadusest ja eesmärgist taganeda, siis märgin selle asjaolu ka siin ära (oma tuhandetele lugejatele ;) )
Ma otsustasin maratoni jooksma minna. Mul on 28 nädalat aega treenida ning 30. september 2007. läheb jooksuks. See on
34. Berliini maraton. Maraton ise kulgeb maailma kiireimal rajal (loe: puuduvad suured tõusud-langused, mis hoogu ja jõudu kahandavad). Eelmisel aastal osales seal ca 30 000 inimest, neist ca 6000 olid naised. Eestlasi oli 19, naisi nende hulgas polnudki :) Mina lähen sinna oma töökaaslastega. Esialgu on kõik hoos ja nimekirjas on 18 vaprat, nende hulgas 8 naist. Kui meid sügiseks ka nii palju alles jääks, oleks ülikõva :)
Et miks ma seda teen...? Sest ma tahan jälle Saksamaale minna ja saksa keelt rääkida :)
Ei... :) tegelikult, ma teen seda selleks, et end proovile panna. Öeldakse ju, et inimvõimetel pole piire. Noh, mingisugused piirid siiski on ja ma tahaks teada, kust maalt siis lähevad minu võimete piirid. Ja mulle meeldib vaadata inimeste ilmet, kui ma neile ütlen, et ma lähen maratoni jooksma. See ilme on enam-vähem kõigil sarnane. Suur imestus ja sinna juurde kuuluvad ka sõnad "hull oled või!?", kuid samas nende näost paistab ka austus. Mina olen alati nende inimeste vastu suurt austust tundnud, kes maratonil osalevad. Maraton on raske ning kindlasti suur eneseületus. Juba see
legend, mis räägib maratoni tekkest, on aukartust äratav. 42,195 kilomeetrit läbi joosta... ma ei kujuta ettegi, kui hea tunne see võib olla, kui see tehtud saab. Tegelikult natuke ikka kujutan ka :) muidu ma ju ei üritaks seda teha.
Mulle meeldib joosta. Minu jaoks on see stressimaandav tegevus. Ma panen klapid pähe, hea muusika mängima ning jooksen. See aeg ma lülitan end välja igasugusest muust jamast, mis mu ümber toimub või toimunud on. Jooksmine aitab paha tuju enda seest välja rahmeldada. See aeg on minu enda jaoks, ma saan mõelda omi mõtteid või üldse mitte mõelda.
Eelmisel nädalal ma alustasin oma treeninguid. Jooksin kolm korda nädalas - 3+2+5km. Üleeile jooksin nõks üle 4km. Täna saame kokku oma treeneriga ning teeme Cooperi testi, et teada saada, mis vormis keegi on ja see peaks aitama treeneril treeningkava koostada.
Ma olen nii põnevil :) Kas ma suudan seda? Väike kahtluseuss on ikka sees, kas ma ikka olen selleks võimeline, kas ma olen piisavalt tugev? Ma ise tahaks seda küll väga-väga. Ma tunnen end juba võrreldes eelmise nädalaga tugevamalt. Kuu aja pärast ehk tunnen end ka lisaks tugevusele ka julgemalt ning kindlamalt. Sellest hoolimata on vahel vaja kuulda, et ma olen tubli ja keegi võiks mind vahel julgustada, et ma saan hakkama. :)
So, to make it formal and to be sure, that i have no chance to brake my promise and i won't back off from my aim, i'll just mention it also here (to my many readers ;) )
I decided to run a marathon. I have 28 weeks time to train and on 30th September 2007 i'll run. It's 34th Berlin marathon. The course is flat and fast (read: no big ups and downs, that will reduce strength). There was ca 30 000 participants last year, ca 6000 were women. Estonians were 19, no femails :)
I'll be going with my coworkers. At the moment all are so highly motivated and we have 18 bravehearts, 8 women among us.
Why i'm doing it... Because i want to go to Germany again and speak german :)
No... :) actually i'm doing it because i want to test myself. There's a saying, that human powers have no limits. Well, there are some limits and i'd like to know, how far mine will go. And i like people look on their faces, when i tell them, that i'll run a marathon. The look is almost same every time. Big astonishment and it belongs with words "are you crazy?!" but there's also respect. I've always admired people, who run a marathon. The legend about marathon is awing. I can't imagine how good it must feel to run 42,195km... well, actually i kind of do... otherwise i woudn't try it :)
I really like running. It helps to deal with stress. I'll take my mp3-player, put a good music to play and i'll just run. This is the time for myself, i'll shut myself out, i'll run all problems away. This is the time for myself, i can think or not to thing at all.
Last week i started my training. I ran three times: 3+2+5km. Day before yesterday i ran a bit over 4km. Today we will meet our trainer and we'll make Cooper test. This will help our trainer to make us good training schedules.
I'm so excited! I'm i strong enough? Will i do it? I really-really want to do it. I feel myself already stronger compared to last week. After a month training hopefully i'll feel myself, additionally of being stronger, also more secure.
Anyway, it would be good time-to-time to hear, that i'm good and brave and encourage me, that i'll make it :)
Nüüdseks on valmis, ära saadetud ning kätte saadud minu ITE III kott. Ma ise jäin tulemusega suht rahule. Huvitav oli uut materjali kasutada ja huvitav oli oodata, mis pesumasinast välja tuleb. Ühe vanutatud koti olen varem ka teinud. Selle tegin heidest. Saladuskatte all ja piinlikkusest maa alla vajudes võin öelda, et see on mul siiani veel lõpetamata. Kott vajaks mingisugust voodrit ja sangasid. No ei tule vaimu peale noh!
Aga kotivahetuse kott sai tehtud pruunist ja sinisest Huoppanenist. Minu jaoks täiesti uus ja avastamata materjal. Mõnus oli kududa. Läks kiiresti edasi :) Kotti kududes tuli mulle veel tuhat mõtet pähe, mida sellega kõike teha võiks, aga paraku on mulle antud ainult 24-tunnine ööpäev ja ei sekunditki rohkem.
Sain kätte ka oma vahetuskoti. See on ka imeilus, samuti vanutatud. Lisaks kotile sain veel M&M-si komme (mm... mu lemmikud!) hiiglama suure paki, ühe meisterdamise ajakirja, mingi kehakreem ja ühe juhise kootud topi tegemiseks ning lõnga selle jaoks. Igati superluks! Nüüd on mul veel mingisugust sobivat riietust selle koti juurde vaja :) Kuskil mu kangavarudes on täiesti üks sobiv velvet olemas, millest saaks ühe mõnusa seeliku.
Umbes nädal tagasi õmblesin omale ühe kevadpluusikese. Sellega olen ma lausa ülirahul. See tuli nii armas-nunnukas-romantiline
ja istub nagu valatult :) Sain selle pluusikese tõttu nii palju komplimente :) Juba selle tõttu tasus see vaev ära. Kuigi jah, väga suurt vaeva ma sellega just ei näinud. Õmblemise juures kõige nõmedam töö on lõigete maha võtmine. Isegi väljalõikamine pole nii hull. Selle lõikega plaanin ma veel paar pluusikest teha. Väiksemate varrukatega. Sellel pluusil on need hästi puhvis. Õde tahtis, et ma talle ka sarnase teeks. Eks näis... tema jaoks tuleb ju väiksemad lõiked maha ajada ja see on nii tüütu :)
See pilt on aga üks mu lemmikuid. Ma ei mäletagi, et mulle mõni pilt endast nii väga meeldinud oleks. See on kuidagi nii ilus... see päikese peegeldus põrandal ja üldse see katusealune tuba... mõjub väga romantiliselt. Õnnitlused mu armsale fotograafile! See on küll üks vähestest piltidest, mis tal õnnestunud on, aga selletõttu on see veelgi erilisem :)
Last week was just wonderful. Weather has been so sunny and warm. I had a run 3 times, but i'm planning to increase it to 4 times per week. Besides running, luckily, i still find some time for my hobbies. For example, i found time to play guitar. Don't remember, when i did that last time. Sadly only few nights, because i've managed to tune my guitar so "well", that none of the chords sounded the way they should have sounded :) Oh, i wish i could play it right already.
To this moment, is done, posted and delivered, my ITE III tote. It was interesting to use this material. I've done once before a felted tote. This was made of preyarn (don't know if it's the correct word for this.)
ITE tote was made of brown and blue Huoppanen. I used it first time. It was easy to knit, went really fast :) When i was knitting, i had more thousand ideas in my head, what else can i do with this material. But, unfortunately i have only 24 hours and not a second more.
The tote i received, was just beautiful, also felted. There were a lot of goodies inside too. Candies, some yarn and instructions to make a top, one craft magazine and some other fun stuff.
About a week ago, i sewed myself one spring-blouse. I'm so pleased with it. It came out so cute-sweet-romantic and fits so well :) I got so many compliments due to this blouse. So this work was forth every stitch of it! :) By sewing most annoying is to copy patterns. Even cutting isn't that bad. With this pattern i'm planning to make few more blouses. With smaller sleeves though. This one has them so puffy. My sis wanted me to make her blouse with same pattern. We'll see... for her i need to make new copies of the pattern... :)
This picture of me is one of my favorites. I even don't remember, that i liked some pic of myself that much :) It's just so beautiful... this sun reflection on floor and this room at all... very romantic. Congrats to my photographer! It's one of the best pics, what he's made.
