...käisin mina eile ooperis. Minu vanaema ütles vahel, et inime peab oma elus ikka kõik tükid ära tegema (trikid, seiklused jne). Minu eilane tükk oli siis ooperiskäik. Käisime töökaaslastega, kogu maja sekkaritega, La Traviatat vaatamas.
Kuna oli tööpäev ja ei olnud eriti aega end sättida, siis tegin omale hommikul krunnid pähe, et vähegi lokki saada juustesse :) Peale tööd lippasin kähku koju, sõin natuke ja mukkisin siis end nii kiiresti ja hästi kui võimalik :).
Istusime peaaegu viimases reas. Terve saal oli rahvast täis. Kui saal pimedaks läks, olin põnevust täis. Mängima hakkasid viiulid, hästi vaikselt... siis altviiulid veidi valjemini... siis avanesid kardinad, mille taha oli üles seatud suur ballisaal. Lühtrid, ballikleidid, smokingis mehed... Mulle nii meeldib see ajastu. Mehed olid naiste vastu nii aupaklikud, viisakad... Naine oli üks õrn ja väike olevus. Mul on muusikaga nii, et kui mingi lugu või koht mulle hirmsasti meeldib, siis mul tulevad külmavärinad peale. Eile oli ka paari koha peal nii. Lõpp oli kurb, armastajad said küll uuesti kokku, kuid naine suri ära :(
Solistidel olid ilusad hääled. Mind häiris ainult see, et minu eesolevad onud olid nii pikad ja nähtavus oli suht minimaalne.
Ma ei saa öelda, et minust nüüd üks suur ooperifänn saab, kuid vahelduseks võib käia küll. Järgmine kord läheks vast mingit rohkem tuntud tükki vaatama. La Traviatast oli mulle ainult üks lugu tuttav. Aga ilus oli sellegi poolest. Teatrimaja on ilus, seintel on maalid ja fotod etendustest. Ja vahel on ju tore end ilusasti riidesse panna ja kodust välja saada. Seda viimast juhtub viimasel ajal küll suht tihti.
Oktoobri kuu on seni olnud nii tihedalt igasugu tegemisi täis. Oktoobri algusest algas tööl kõnnivõistlus, oktoobri esimesel nädalavahetusel oli Maaema mess Lauluväljakul (milles ma natuke küll pettusin), samal nädalavahetusel oli ka
Isetegija sünnipäev. 10. oktoober algas mul kitarrikursus, mis jätkub kuni detsembri alguseni. Siis käisime hotell Baronsis sekkaritega seminari pidamas. Sõime restoranis kõhud täis ja istusime natuke saunas. Eelmisel nädalavahetusel käisin üle tüki aja jälle kodus. Eile käisin siis ooperis ja baaris Juuksur, kus saatsime Kaiduri USA-sse. Homme on Äripäeva sünnipäevapidu. Pühapäeval IT harjumaalaste kokkusaamine ja 28. oktoober on kuu kõrgmoment -
Rahva Ülikoolis viltimise kursus. Pluss siis igaesmaspäevased kaalukates käigud ja kui vähegi võimalik, siis kolmapäeviti ujulasse. Tegevust kui palju ja käsitööks ei jää enam kuidagi aega.
Nii palju mõtteid-ideid on peas keerlemas, palju asju on pooleli. Seda juttu teavad vist küll kõik käsitöösõltlased :) Ei midagi uut.
Aga täna sõitis meie majast kuninganna mööda. Terve viadukt pandi kinni. Politseinikke olid kõik kohad täis. Ja siis ta lõpuks tuli. Kõigepealt üks vilkuritega auto, siis veel üks ja veel üks... kuni tulid ilusad mustad autod ja siis lõpuks must dziip lipukesega. Kuninganna istus õnneks meie maja pool ja lehvitas aknast :) Ma võin nüid oma lastele ka rääkida, olen kuninganna Elizabeth II näinud. :)
Aga siin siis minu armas kübar. Tiba lähemalt ka. Olen sellega nüüd kaks päeva juba tööl ka käinud. Kuna mul siin kübarariiulit ei ole, siis ilutseb ta mul laua peal. Kuna olen kõige esimene, keda inimesed uksest sisse astudes näevad, siis on see just õige koht kübara esitlemiseks. Paljud on seda juba kiitmas käinud ja näppinud. Üks pool naljaga pooleks tellimus tuli ka :) Kübar on praegu tiba lai, peaks seda nädalavahetusel veel tiba vanutama, aga muidu olen ülirahul ja õnnelik, et sain omale viimaks vilditud mütsi. Ainuke müts, mis mulle seni sobinud on :)
Täna leidsin lõpuks oma pesulõksukoti pildi ka üles,
juhuu :) Õigemini küll mu ema pesulõksukoti pildi. Olin juba lootust kaotamas, et olen selle pildi kuhugi ära kaotanud ja ära kustutanud ja et tuleb juba uus pilt teha. Aga täna ilmus see ühe mälupulga pealt välja, mida ma pole suvest saadik kasutanud :)
Kui emale selle kinkisin, siis ta ohkas kergendunult, sest ta oli just oma vaest pead vaevanud ja ohanud, et ta peab õmblema hakkama. Aga siis tulin mina, ema silmarõõm, ja kinkisin talle uue ilusa ja särava pesulõksu koti. Vana kott oli ikka jube vana ja kulunud. Kanga värvi ja mustrit polnud enam üldse märgata. :) Koti kinkis kunagi emale tädi Kersti. Hästi nunnu kott oli :) Aga kahjuks sai tema aeg otsa.
Panen siia pildi ka oma esimesest vanutatud kotist. See ei tulnud üldse selline nagu ma tahtsin ja seega on see praegu ka täiesti poolik. Aga mingi mulje ikka saate. Ma pole end veel kätte võtnud ja seda uuesti pesumasinasse toppinud, et rohkem vanutada. Peaks ikka ette võtma selle, ehk saan ikka sellise koti nagu tahtsin :) Praegu on aga see periood, kus kõik omad soovid tuleb unustada ja tegeleda jõulukinkide valmistamisega.
