Kitarritunnid

Mulle meeldib kitarr ja kitarri muusika. Minu kallis-kallis Villu mängib ka kitarri. Toona kui me kohtusime, siis vist osaliselt armusin ma tema kitarrimängimisse :)Ma mäletan, et juba kauges lapsepõlves unistasin ma oma kitarrist. Toona aga tunduski see jäävat ainult unistuseks. Vanematel ei olnud võimalust mulle seda hankida ja muusikakooli jaoks olin ma siis nagunii juba vana. 2000. aastal olin ma Saksamaal aasta aega lapsehoidja. Pereema - surprais-surprais - mängis kitarri. Tal oli neid lausa kaks tükki. Nad hankisid mulle kitarriõpiku ja nii ma saingi hakata kitarrimängu õppima. Mu unistus oli pooleldi täitunud. :) Midagi ma sain selgeks ka ja oskasin paari lugu mängida. Siis tuli aga kodumaale tagasi sõita, kitarr ja kitarriõpik jäid aga Saksamaale. Hirmus tahtmine aga kitarr saada ja mängimist õppida, jäid aga alles. Kodus läksin kooli, hakkasin koolis stippi saama, 300 eeku kuus :) Panin selle kõik hoolega kõrvale, ema rahakotist sain kõik sendid (ta ise neid ei tahtnud) ja üleüldse elasin väga kokkuhoidlikult ja kogusin omale kitarri ostmiseks raha. Ja siis lõpuks saingi raha kokku. Ostsin omale päris enda kitarri. Ma olin nii õnnelik. Nüüd sain jälle hakata õppima. Aga kahjuks pole ma nii andekas, sest päris selgeks ma seda värki ikka ei saanud. Siis kolisin ma Tallinnasse ja kiire elu ja ma ei tea veel mille pärast jäi see harjutamine hoopis soiku. Aga tahtmine on ikka alles veel :) Mõtlesin, et ega ma muidu ei hakkagi, kui mingit kohustust või õigemini järelvalvet pole. Seega panin ennast kirja kitarrikursusele. Homsest hakkan igal teisipäeval käima Rahva Ülikoolis kitarritunnis. Nii põnev :) Natuke kardan, et ma olen seal kõige vanem ja kõige saamatum, aga mis sest. Õpin ju iseenda jaoks, mitte selleks, et teistele meeldida :) Ainuke miinus kogu asja juures on see, et pean oma küüned maha lõikama :(