I write about my handcraft and life among craft
31 October 2006
Minu esimene kübar
Laupäeval oli siis minu kaua-kaua oodatud viltimise kursus. Ma jäin niiiii rahule. Kartsin, et ega sellest esimesest katsetusest asja ei saa - see jutt, et esimene vasikas pidavat aia taha minema. Aga minu vasikas jäi täitsa aia sisse :) Ma olen nii rahul oma saavutusega.
Õpetaja oli väga asjalik, tegeles kõigiga võrdselt ja aitas nii kuis jaksas. Kõik tehti nii öelda puust ja punaseks. Anti palju soovitusi edaspidiseks ja nippe ning ideid. Mul on juba paar mõtet jõulukinkideks :) Enne peaks aga villa muretsema. Hirmsasti tahaks Jõgevalt osta, aga ise ei satu sinna miskit pidi, kui peaks konkreetselt ette võtma selle. Aga vaba päeva nädalas niisama võtta pole ja transport maksaks vist hirmsa raha. Aga viltimise pisik on nüid sees ja hirmsasti tahaks tegeleda sellega :)
Aga siin siis minu armas kübar. Tiba lähemalt ka. Olen sellega nüüd kaks päeva juba tööl ka käinud. Kuna mul siin kübarariiulit ei ole, siis ilutseb ta mul laua peal. Kuna olen kõige esimene, keda inimesed uksest sisse astudes näevad, siis on see just õige koht kübara esitlemiseks. Paljud on seda juba kiitmas käinud ja näppinud. Üks pool naljaga pooleks tellimus tuli ka :) Kübar on praegu tiba lai, peaks seda nädalavahetusel veel tiba vanutama, aga muidu olen ülirahul ja õnnelik, et sain omale viimaks vilditud mütsi. Ainuke müts, mis mulle seni sobinud on :)
Täna leidsin lõpuks oma pesulõksukoti pildi ka üles, juhuu :) Õigemini küll mu ema pesulõksukoti pildi. Olin juba lootust kaotamas, et olen selle pildi kuhugi ära kaotanud ja ära kustutanud ja et tuleb juba uus pilt teha. Aga täna ilmus see ühe mälupulga pealt välja, mida ma pole suvest saadik kasutanud :)
Kui emale selle kinkisin, siis ta ohkas kergendunult, sest ta oli just oma vaest pead vaevanud ja ohanud, et ta peab õmblema hakkama. Aga siis tulin mina, ema silmarõõm, ja kinkisin talle uue ilusa ja särava pesulõksu koti. Vana kott oli ikka jube vana ja kulunud. Kanga värvi ja mustrit polnud enam üldse märgata. :) Koti kinkis kunagi emale tädi Kersti. Hästi nunnu kott oli :) Aga kahjuks sai tema aeg otsa.
Panen siia pildi ka oma esimesest vanutatud kotist. See ei tulnud üldse selline nagu ma tahtsin ja seega on see praegu ka täiesti poolik. Aga mingi mulje ikka saate. Ma pole end veel kätte võtnud ja seda uuesti pesumasinasse toppinud, et rohkem vanutada. Peaks ikka ette võtma selle, ehk saan ikka sellise koti nagu tahtsin :) Praegu on aga see periood, kus kõik omad soovid tuleb unustada ja tegeleda jõulukinkide valmistamisega.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment