ITE IV

Ehk International Tote Exchange. Minu jaoks oli see teine kord seal osaleda. Osa võtsin selleks, et natukenegi aega võtta ja käsitööga tegeleda. Praegusel eluperioodil kulub suurem osa mu ajast maratoni treeningutele. Võtsin omale siis nii öelda kohustuse ja seega ka vabanduse, et käsitööd teha Ning tänu sellele, ma leidsingi omale aega ning tegelesin asjadega, millest viimasel ajal lausa puudust tunnen. Kohe algusest peale plaanisin teha midagi makramees. Keeruliseks tegi selle asja aga see, et ma ei leidnud tükk aega õiget materjali. Kui selle viimaks kätte sain, jäi aega juba väheks, et terve kott makramees teha. Seega läksin kergemat teed ning tegin ainult väikese osa. Kott ise väga lihtne. Sees üks suurem tasku ja mobiilitasku. Sangad samuti makramees punutud. Lõpptulemusega jäin päris rahule. Tuli selline päris nunnukas suvine kott Materjaliks siis mingisugune kunstmaterjalist pael (pärit Karnaluksist) ning kott ise paksemat sorti linasest kangast (leitud Tartu Abakhanist. Miks Tallinnas selliseid asju pole...?). Lõige omast peast. Mis siin ikka pikalt pläkutada. Pildid klikatavad

Nimekiri

Olen enda jaoks avastanud nimekirja võlu. Juba nimekirja koostamine ise on väga hea tegevus. Koondad mõtted, paned kirja. Näiteks poenimekiri. Ilma selleta poodi minna on suht riskantne. Kohe kindlasti teen ma siis rohkem "emotsionaalseid" oste ehk ostan mingit nänni, mida tegelikult nagu väga vaja polegi. Seda kohe kindlasti toidupoes. Kui on kindel nimekiri, siis lähed ainult nendesse kindlatesse vahedesse ja ostad ainult need asjad, mis nimekirjas. Vahel siiski juhtub, et lähen poodi ilma nimekirjata. Need on sellised ettekavatsemata minekud. A la - lähme ostame juua. Lähed plaaniga jooki osta ja kassasse jõudes on korv täis igasugu muud manti (kõrsikud, midagi magusat, näksimist jne.), mida algselt üldse plaanis osta polnud. Sama kehtib ka lihtsalt niisama poodides "jalutamisega". Minu, kui käsitööfriigi, jaoks on väga raske lihtsalt mööda kõndida näiteks Tiimarist. Ma kohe pean sinna sisse minema ja mingit manti kokku ostma. Nii kui ma näen neid pärleid-lillekesi-traadikesi-vidinakesi, hakkab mu peas keerlema tuhat mõtet, mida kõike vahvat nendega teha saab. Teine väga hea nimekirja liik on "tegude nimikiri". Paned kirja kõik asjad, mis pead päeva, nädalavahetuse või nädala jooksul tehtud saama. Alles hiljuti avastasin, et selline nimikiri tõesti toimib! :) Asju ei pea üldse mingisse tähtsuse järjekorda panema. Lihtsalt võtad nimekirja ette ja hakkad tegutsema. Uskumatult palju asju saab tehtud nii. Ma ei seagi endale kohustust kõiki neid asju 100-protsendiliselt valmis saada. Kindel on aga see, et vähemalt 60% nimekirjast saab tehtud. Hiljem on endal ka nii hea meel vaadata, kui palju asju ikka tehtud sai. Tekib kohe hea toimeka inimese tunne :) Mul on juba plaan oma puhkuseks väike tegude nimekiri koostada. Ja sama ootab ees selle nädalavahetusega. Nii palju asju on vaja jälle ära teha, et ilma nimekirjata jään kindlasti jänni.

Käevõrud / Bracelets

Laupäev oli üks väga tegus ja tore päev. Otsisin juba tükk aega mööda linna materjali ühe makramee projekti jaoks. Viimases hädas läksin siis laupäeval Karnaluksi. Mitte, et mul seal käia ei meeldiks. Vastupidi, mulle meeldib seal liigagi väga :) Aga lihtsalt, see ei jää mulle kuidagi tee peale ja sinna minek on ekstra ettevõtmine. Õnneks tasus see end ära, ma leidsin kohe, mida vaja. Kes seal käinud on, teab, et see koht on käsitöömaailma Taevas. Seal on KÕIKE ja HÄSTI PALJU. Minu suureks üllatuseks on nad end ka veel laiendanud ning nüüd on seal kolm suurt ruumi maast laeni käsitöömanti täis. Ja kuna see koht on nagu Taevas, ei suutnud ma sealt lahkuda ainult nende asjadega, mille järgi ma läksin. Korvi sattus ka muid põnevaid asju, mida kohe nagu vaja ei lähegi :) Muude asjade hulgas ostsin ühe rullikese linast paela/nööri. Väga mõnus makrameeks. Paar päeva varem olin mõned puupärlid ostnud. Vaatasin seda rulli ja neid pärleid ja näpud sügelesid nii väga ning ma lihtsalt ei suutnud vastu panna ja tegin ühe käepaela. Asi suht algeline, aga mul oli kiire ka ja ei hakanud midagi keerulisemat välja mõtlema :) (rumal kes vabandust ei leia). Aga ma jäin sellega täitsa rahule, armsake tuli. Talvel kudusin traadist oma töökaaslasele sõbrapäevaks käevõru. Mulle hakkas see nii väga meeldima, et tegin endale ka. Töökaaslase oma oli sobilikult sõbrapäevane ehk punaste-valgete pärglitega. Enda oma tegin mu lemmiktoonides sinise-hõbeda-valgete pärlitega. I was looking material for one macrame project for so long time already. We have here one huge warehouse with handcraft stuff. When you get in there, first two minutes you just stare and look your mouth open. Its like Heaven. It was my last hope to find there material, i needed. And i didn't need to get disappointed. I found it RIGHT AWAY :) I couldn't resist and leave only with stuff i came for. I bought some other stuff i don't just need right away :) Among other things i bought linen string, very good for macrame :) Few days before i bought some wooden beads. I looked at these beads and this string and i just couldn't resist and made myself this small bracelet. Nothing fancy, but i like it :) And this other one. It's knitted with wire. I made one on Valentines day for my coworker with red-white beads. I liked it so much and made myself one also, with my favorite colors - blue-white-silver beads.

Õnneks on vähe vaja

Eile õhtul, kui hakkasin end töölt koju sättima, vaatasin üle oma sahtlid, et ega midagi maha ei jää. Ma lihtsalt ei salli seda tunnet, kui hakkad kodus käekotti järgmiseks päevaks korda seadma ning avastad, et midagi olulist nagu taskupeegel või puudritoos või mis kõige hullem, mobiil on tööle sahtlisse jäänud. Sobrasin oma paberite ja kaustade vahel. Leidsin sealt nii mõndagi. Leidsin kultuurkihi alt ammu unustatud kinkekaardi. Kaart, mille sain töökaaslastelt sünnipäevaks (mis oli mais). No mis sa hing veel ihkad!? See sobib mulle väga hästi. Laupäeval just Kaupsis vaatasin, et oh, seda kööginuga tahaks küll... ja nüüd, oh õnne, ma saangi selle osta! :) Kaevusin igaks juhuks sügavamale, et äkki tuleb veel midagi meeldivat nähtavale. Ja ma ei pidanud pettuma. Välja tuli suur Fazeri šokolaadi tahvel, mille olin samuti sünnipäevaks saanud. Need mõlemad olid mind ootama jäänud, et üks õnnetu päev ilusaks teha. Koju kõndisin nagu linnutiivul. Teades, et täna saan ma omale uhke kööginoa osta ning töö juurde sahtlisse jäi suur hunnik šokolaadi mustadeks päevadeks. Nii hea on omada sahtlis šokolaadi, mis sind ootab ja on valmis su õnnetu päeva ilusaks tegema. :) Täna mõtlesin oma eilsele emotsioonile. Kui palju head meelt mulle need kaks pisikest leidu tegid. Ma olin nii rõõmus! Me peaks endile meelde tuletama, kuidas väikeste asjade üle head meelt tunda. Me kipume mattuma oma tööasjadesse, kodustesse igapäeva muredesse. Elame kui klapid peas ning ei näegi, mis meie ümber toimub. Meie ümber on nii palju väikseid ja toredaid asju, mis ühe halli argipäeva ilusaks ja eriliseks võivad teha. Me peame neid lihtsalt märkama.

Laulupidu ja käsitöö / Songfestval and handcraft

Sel pühapäeval toimus X Noorte Laulu- ja Tantsupeo kontsert. Tantsupeole ma ei plaaninud minna ja ei läinud ka. Poole silmaga nägin telekast. Aga kontserdil käisin küll. Kontsert oli pikk. Minu arvates olid laulud väga hästi valitud. Oli vanu häid laule ning ka uusi ja põnevaid lugusid. Kõige ebatavalisem võib-olla oli ühendkooride laul "Minu inimesed", autor Jarek Kasar (Chalice). Minu lemmiklauluks ta just ei saanud, aga head sõnad ning hea tunde tekitas küll. Minu lemmikute, poiste- ja noorte meeskooride, parim laul oli Kait Tamra Kodu. See on lihtsalt nii ilus laul :) Väga hästi laulsid neidudekoorid. Kõik nende laulud kõlasid väga võimsalt ning läksid hinge. Tõnis Mägi Palvet lauldi kaks korda. Ja mis seal imestada, laul on seda ka väärt. Lauljaid ja publikumi oli kokku umbes 100 000 ringis. Seda on ikka päris palju. Rahva ja lauljate hulgas oli näha palju rahvuslippe. Kogu peo ajal oli tunda, et rahvas hoiab kokku. Kõik inimesed olid hästi sõbralikud ja lahked. Keegi ei kurjustanud, keegi ei karjunud. Ei tea, kas see on lihtsalt laulupeo hõngusest tulev üldine kokkuhoidmise tunne või aitas sellele ka kaasa kevadel olnud ärevad ajad. Presidendi kõne oli ka väga hästi läbi mõeldud ning ilus. Mis siin ikka pikalt targutada. Kes käisid, need nägid ise :) Ma võtaks selle lihtsalt kokku ühe lausega - ilus pidu oli :) Minu jaoks tegi peo armsaks üks pisike asi. Võtsin kontserdile kaasa oma praeguse poolelioleva käsitöö. Heegeldan omale ühte bolerot (kui hästi läheb, saab suvelõpuks valmis kah). Leidsime omale ühe vaba pinginurgakese, kuhu ma end maandasin ning kallim vahelduva eduga maandus, vahepeal laulmas käies. Minu ümber istusid ainult penskarid :) Kõik vanad armsad tädikesed. Mõni pajatas seal lugusid oma sõbrantsile, et vat see ja see aasta oli selline pidu ja selline ilm ja siis lauldi selliseid laule... Omamoodi hariv ja armas oli seda juttu kuulata. Mina istusin, kuulasin kontserti ja heegeldasin. Kui kontsert läbi sai, jäin oma kohale edasi, et oma kallimat oodata. Istusin seal, mõnulesin päikeses ning ootasin. Ning siis äkki, istus üks vana tädike minu kõrvale ja ütles, mulle midagi nii armsat. Ta ütles, et tal oli nii hea meel mind vaadata, kui ma heegeldasin. Et talle läks see nii südamesse - laulupidu ja siis keegi teeb käsitööd. Ja veel noor inimene. Ta ütles, et ma kindlasti jätkaks käsitöö tegemist ning pärandaks seda ka edasi. No nii armas... :) On this Sunday we had big Songfestival. It's one of our big and old tradition. Estonians are singing nation. Our president said in his speech on Sunday: "Once we sang ourselves into a nation. Once we sang ourselves free." And this is what we are - singing nation :) It was a very beautiful concert. One thing, that made this day very special for me. I took to concert my current craft project. I'm crocheting one bolero (if i'm lucky, i'll get it done by the end of the summer). I found one small bench corner and made myself comfortable there. Around me were sitting all old sweet ladies. Some of them were telling stories to their girlfriends, that this and that year was such songfestival and we had such weather and there were such songs... In a way very educating and it was so sweet to hear them. I was there sitting, listening the concert and crocheting. When the concert was over, i kept sitting on my place, to wait my boyfriend. And then suddenly one elderly lady sat next to me. She said to me that she was so happy and pleased to look at me, when i was crocheting. It was so special for her to see, that a young woman is doing handcraft. She said, that i should definitely continue do the handcraft and give it on to my children. How sweet is that... :)