Laulupidu ja käsitöö / Songfestval and handcraft

Sel pühapäeval toimus X Noorte Laulu- ja Tantsupeo kontsert. Tantsupeole ma ei plaaninud minna ja ei läinud ka. Poole silmaga nägin telekast. Aga kontserdil käisin küll. Kontsert oli pikk. Minu arvates olid laulud väga hästi valitud. Oli vanu häid laule ning ka uusi ja põnevaid lugusid. Kõige ebatavalisem võib-olla oli ühendkooride laul "Minu inimesed", autor Jarek Kasar (Chalice). Minu lemmiklauluks ta just ei saanud, aga head sõnad ning hea tunde tekitas küll. Minu lemmikute, poiste- ja noorte meeskooride, parim laul oli Kait Tamra Kodu. See on lihtsalt nii ilus laul :) Väga hästi laulsid neidudekoorid. Kõik nende laulud kõlasid väga võimsalt ning läksid hinge. Tõnis Mägi Palvet lauldi kaks korda. Ja mis seal imestada, laul on seda ka väärt. Lauljaid ja publikumi oli kokku umbes 100 000 ringis. Seda on ikka päris palju. Rahva ja lauljate hulgas oli näha palju rahvuslippe. Kogu peo ajal oli tunda, et rahvas hoiab kokku. Kõik inimesed olid hästi sõbralikud ja lahked. Keegi ei kurjustanud, keegi ei karjunud. Ei tea, kas see on lihtsalt laulupeo hõngusest tulev üldine kokkuhoidmise tunne või aitas sellele ka kaasa kevadel olnud ärevad ajad. Presidendi kõne oli ka väga hästi läbi mõeldud ning ilus. Mis siin ikka pikalt targutada. Kes käisid, need nägid ise :) Ma võtaks selle lihtsalt kokku ühe lausega - ilus pidu oli :) Minu jaoks tegi peo armsaks üks pisike asi. Võtsin kontserdile kaasa oma praeguse poolelioleva käsitöö. Heegeldan omale ühte bolerot (kui hästi läheb, saab suvelõpuks valmis kah). Leidsime omale ühe vaba pinginurgakese, kuhu ma end maandasin ning kallim vahelduva eduga maandus, vahepeal laulmas käies. Minu ümber istusid ainult penskarid :) Kõik vanad armsad tädikesed. Mõni pajatas seal lugusid oma sõbrantsile, et vat see ja see aasta oli selline pidu ja selline ilm ja siis lauldi selliseid laule... Omamoodi hariv ja armas oli seda juttu kuulata. Mina istusin, kuulasin kontserti ja heegeldasin. Kui kontsert läbi sai, jäin oma kohale edasi, et oma kallimat oodata. Istusin seal, mõnulesin päikeses ning ootasin. Ning siis äkki, istus üks vana tädike minu kõrvale ja ütles, mulle midagi nii armsat. Ta ütles, et tal oli nii hea meel mind vaadata, kui ma heegeldasin. Et talle läks see nii südamesse - laulupidu ja siis keegi teeb käsitööd. Ja veel noor inimene. Ta ütles, et ma kindlasti jätkaks käsitöö tegemist ning pärandaks seda ka edasi. No nii armas... :) On this Sunday we had big Songfestival. It's one of our big and old tradition. Estonians are singing nation. Our president said in his speech on Sunday: "Once we sang ourselves into a nation. Once we sang ourselves free." And this is what we are - singing nation :) It was a very beautiful concert. One thing, that made this day very special for me. I took to concert my current craft project. I'm crocheting one bolero (if i'm lucky, i'll get it done by the end of the summer). I found one small bench corner and made myself comfortable there. Around me were sitting all old sweet ladies. Some of them were telling stories to their girlfriends, that this and that year was such songfestival and we had such weather and there were such songs... In a way very educating and it was so sweet to hear them. I was there sitting, listening the concert and crocheting. When the concert was over, i kept sitting on my place, to wait my boyfriend. And then suddenly one elderly lady sat next to me. She said to me that she was so happy and pleased to look at me, when i was crocheting. It was so special for her to see, that a young woman is doing handcraft. She said, that i should definitely continue do the handcraft and give it on to my children. How sweet is that... :)