Õnneks on vähe vaja

Eile õhtul, kui hakkasin end töölt koju sättima, vaatasin üle oma sahtlid, et ega midagi maha ei jää. Ma lihtsalt ei salli seda tunnet, kui hakkad kodus käekotti järgmiseks päevaks korda seadma ning avastad, et midagi olulist nagu taskupeegel või puudritoos või mis kõige hullem, mobiil on tööle sahtlisse jäänud. Sobrasin oma paberite ja kaustade vahel. Leidsin sealt nii mõndagi. Leidsin kultuurkihi alt ammu unustatud kinkekaardi. Kaart, mille sain töökaaslastelt sünnipäevaks (mis oli mais). No mis sa hing veel ihkad!? See sobib mulle väga hästi. Laupäeval just Kaupsis vaatasin, et oh, seda kööginuga tahaks küll... ja nüüd, oh õnne, ma saangi selle osta! :) Kaevusin igaks juhuks sügavamale, et äkki tuleb veel midagi meeldivat nähtavale. Ja ma ei pidanud pettuma. Välja tuli suur Fazeri šokolaadi tahvel, mille olin samuti sünnipäevaks saanud. Need mõlemad olid mind ootama jäänud, et üks õnnetu päev ilusaks teha. Koju kõndisin nagu linnutiivul. Teades, et täna saan ma omale uhke kööginoa osta ning töö juurde sahtlisse jäi suur hunnik šokolaadi mustadeks päevadeks. Nii hea on omada sahtlis šokolaadi, mis sind ootab ja on valmis su õnnetu päeva ilusaks tegema. :) Täna mõtlesin oma eilsele emotsioonile. Kui palju head meelt mulle need kaks pisikest leidu tegid. Ma olin nii rõõmus! Me peaks endile meelde tuletama, kuidas väikeste asjade üle head meelt tunda. Me kipume mattuma oma tööasjadesse, kodustesse igapäeva muredesse. Elame kui klapid peas ning ei näegi, mis meie ümber toimub. Meie ümber on nii palju väikseid ja toredaid asju, mis ühe halli argipäeva ilusaks ja eriliseks võivad teha. Me peame neid lihtsalt märkama.