Algus ja lõpp

Igasugune algus on hästi põnev. Nii põnev on alustada mingi uue käsitööprojektiga. Saab ju ajada näpuga järge mööda mustrit ja üritada teha täpselt nii nagu pildil, aga minul ei tule asjad kunagi nii nagu pildil :) Enamasti ma muudan töö käigus midagi või ei tule mul lihtsalt see asi välja nii nagu peaks, hoolimata sellest, et ma nii väga tahtsin teha nii nagu pildil. Igasugune uus suhe on hästi põnev. Ma mäletan, kui oma elukaaslasega tuttavaks saime. Mina elasin siis alles kodus ja tema oli Tallinnas. Me nägime üksteist harva, aga õnneks oli olemas MSN :) Alguses oli kõik nii uus ja huvitav. Me olime nii armunud. Ma ei kujutanud ettegi, et ma võiks üldse kunagi tema peale pahaseks saada või vihastuda. See tundus siis täiesti võimatu, sest ta oli ju nii hea ja armas. Meie suhte alguses keegi ütles mulle ka, et oh, küll see läheb mööda, see ei kesta kaua. Ma ei tahtnud seda uskuda. Ja ma vaidlesin tulihingeliselt vastu, et meie oleme teistsugused. Meil on kõik nii hästi ja see ei muutu kunagi. Aga ometi see muutus. Alguses püütakse ju endast alati paremat muljet jätta, teadlikult või alateadlikult. Aga miks ei võiks seda teha ka suhte jätkudes? Sest see on võimatu. Suhte käigus õpitakse üksteist tundma. Nii head, kui halba. See muudabki suhte tugevamaks. Selline suhe, kus üritatakse ainult teisele meele järele olla, enda tundeid alla surudes, ei ole mingi suhe. Selline suhe võib ainult lühiajaliselt kesta. Ma tahaks uskuda, et meie suhe on tänu igasugustele tülidele tugevam. Läbi vaidluste ja erimeelsuste saame teada, mis ühele meeldib ja mis ei meeldi. Alguses mulle kohe üldse ei meeldinud see, et iga väide, mis ma ütlesin, hakkas ta sellele vastu vaidlema. Hiljem ma sain aru, et see ei olnud otseselt vastu vaidlemine, ta lihtsalt arendas teemat edasi ja nii öelda avaldas oma arvamust, isegi kui ta minuga samal nõul oli. See tundus mulle nii imelik ja võõrastav. Aga kui ma ta sõpradega tuttavaks sain, siis ma sain aru, et nad ongi sellised :) Ja nüüd olen ma vist ise ka samasugune :) Arvamuse välja ütlemine on nakkav! ;) Lõpetamine... alati natuke kurb, aga hästi vajalik asi. Käsitöö projekti lõpetab viimistlus. Ilma selleta on asi poolik, jääb seisma riiuli äärele, kapi nurka, koti põhja... Alati kui seda näed, meenub, et näe... lõpetamata, peaks millalgi ära tegema... millal küll...? See jääb kuidagi närima ja häirib. Iga uue asja alustamisel meenub, et mõned asjad on ju alles lõpetamata, kuidagi süümekaid tekitav olukord :) Kui aga asi korralikult ära lõpetada, siis ei jää midagi närima, ei mingeid lahtisi otsi :) Suhetega on sama moodi. Iga suhe tuleb korralikult lõpetada. Selleks võib olla siis suur tüli, mille tagajärjel lihtsalt minnakse lahku. Kurb lõpp, aga vähemalt lõpetatud asi. Suhte saab lõpetada ka nii öelda ühisel kokkuleppel. Räägitakse asjad selgeks. Vahel just olekski vaja seda, et saadaks asjad selgeks räägitud. Mulle meenub seik seriaalist "Seks ja linn", kus Carrie jäeti maha post-itil (see kollane märkmepaber). Midagi jubedamat annab välja mõelda... Suhte saab lõpetada ka positiivselt. Asi ei pea üldsegi lõppema lahku minekuga. Niiöelda lihtsalt kooselu ehk vabaabielu (kuidas kellelegi meeldib) saab lõpetada abieluga. Ma arvan, et iga tüdruk unistab vähemalt mingil eluetapil valgest pulmakleidist, pulmapeost, mesinädalatest ja et saaks oma kallima kohta öelda "abikaasa", "minu mees", mitte mingisugune ebamäärane "elukaaslane". Mu kallis sõbranna vastab küsimusele "kellega sa elad" ausa vastusega, ta elab elukaaslasega. Elukaaslaseks on mu teine armas sõbranna. Elukaaslane on täiesti korrektne, nad ju elavad koos :) Sellest vastusest tekib enamasti mõnus segadus ja valearusaam, aga see just ongi lõbus :) Aga nüüd ma kaldusin teemast kõrvale :) Mis ma öelda tahan on see, et asjad tuleb lõpule viia ja mitte jätta lahtisi otsi, tuleb teha viimistlus :)

Kaladel on hea elu :)

Meil töö juures on kohe sekretäride laua juures suur akvaarium. Ja suure all ma mõtlen ikka SUUUR. See on oma meeter kõrge, meeter lai ja kaks meetrit pikk. Selles on suured kalad nagu taimesööja piraaja, ahvenalised, papagoi kala, paar põhjakoristajat ja üks pisike sägaline Kusti. Kalu on nii hea vaadata. See on kuidagi rahustav, mõtteid koondav, stressi maandav. Kui ma täna kalu vaatasin, siis ma mõtlesin, et küll on neil ikka hea elu. Nad ei pea muretsema, kust süüa saab, sest üle päeva puistatakse neile mõnusat maiust. Nad ei pea "tube koristama", kord nädalas käib kala-onu, kes kõik puhtaks teeb. Nad ei pea isegi oma elu pärast kartma, sest kõik kalad saavad omavahel hästi läbi. Vahel suur piraaja ajab mõnda taga, säga Kusti togib neid oma vuntsidega, aga sellest pole ju midagi. Tiba särtsu igapäeva elus peab ju olema :) Inimestel võiks ju olla sama lihtne. Aga nii see õnneks ei ole. See jama on jah, et tube peab ise koristama, oma elukese pärast ei pea ka just kartma. Aga vahel särtsu jääb küll väheks. Mõni võib-olla ei pane seda tähelegi. Sest kõik on ju korras, ei ole muresid, probleeme. Kõik tundub sujuvat just nii nagu vaja. Õnneks või kahjuks vahel aga leitakse, et see rahulik "uimelu" ei ole just kõige parem ja otsitakse midagi, mis elule värvi annaks. Kes otsib, see ka leiab :) Värvikaid elamusi!

Natuke käsitöö juttu

Pole ammu ühtegi käsitöö posti olnud. Tegeldud on aga hoogsasti. Laupäeval panin posti Päkapikuprojekti kingituse, aga läks nii kiireks, et pilti ei jõudnudki teha. Ehk siis kingisaaja teeb ja saan ikka endale ka mälestuseks :) Pakki postkontorisse viies sain kätte ka oma paki. Sain omale imesoojad ja imepehmed kindad. Need on nagu kaks jänkut, karvased ja pehmed :) Kinnaste seest leidsin ka paar üllatust. Aga pilti näitan hiljem :) Eile IT kokkusaamisel lõpetasin ära õe jõulukingituse. IT kokkusaamised on alati nii mõnusad, soojad üritused. Saan sealt alati nii positiivse laengu ja teistega koos olles ununevad kõik muud mõtted ja mured. Aga nüüd põhjus, miks üldse kirjutama hakkasin :) Juba päris tükk aega tagasi käisin Rahva Ülikoolis nõelviltimise kursusel, seal valmisid kaks päkapikku. Nüüd siis viimaks õnnestus nad ka jäädvustada. Neil ju pidevalt käed-jalad tööd täis praegu, ei õnnestu neid tabada kogu aeg. Käed-jalad käsitöötraadist ja ümber - üllatus-üllatus - villaloor :) Päkapoisil habemeks kraasimata villa krussid. Päkapliksil seelikuosal meriinovillatriibud. Hästi vahva on neid pisikesi tegelasi teha. :)

Avastused

Tänu oma kaalukaotusele ma päev-päevalt taasavastan end. Avastan asju, mida varem teha ei saanud või ei jaksanud. Näiteks jooksmine - ma taasavastasin enda jaoks jooksmise. Saksamaal ma käisin peaaegu iga päev hommikuti jooksmas. Nii mõnus tunne oli. Mäletan, kui raske oli alguses. Treenisin end nii, et jooksin alguses 3 minutit, siis kõndisin 2 minutit, siis jälle jooksin 3 minutit jne. Hiljem need jooksuminutid kasvasid ja kõnnipausid lühenesid. Lõpuks suutsin ma vabalt 15-20 minutit järjest joosta. Esmaspäeval üks armas sõber soovitas mul endast halb välja raputada. Esmaspäeva õhtul oli õues torm. Mõtlesin, kas ma ikka lähen sellise ilmaga välja. Õnneks otsustasin ikkagi minna. Võtsin oma kõnnikepid ja vihtusin kõndida. Kõndisin mitu tiiru ümber A le Coqi staadioni ja ümbruskonna. Tuul puhus nii kõvasti, et raske oli liikuda. Aga tundsin, et sellest jääb ikkagi veel väheks, ei olnud seda õiget rassimise tunnet ja paha tuju ei tahtnud ka veel kehast väljuda :) Viimaks siis võtsin kepid käte küljest lahti ja hakkasin jooksma. Jooksin ühe tiiru ümber staadioni, mõtlesin veel, et ei tea, kas jaksangi terve tiiru teha. Jaksasin :) Jooksin selle tiiru ära ning siis kõndisin ühe tiiru. Tundsin, et rammu on veel ja panin veel ühe jooksutiiru ja SIIS tundsin, et halb on kehast väljas. Nii hea tunne oli, et lausa nutt tuli peale. Nagu oleks suurest koormast lahti saanud. Poleks arvanudki, et jooksmine võiks nii mõjuda. Nüüd on mind tabanud jooksutuhin, mul on ainult õigeid jalanõusid vaja. :) Eile oli nii hea päev :) Tunnen end siiani ühe suure rõõmupallina. Eile käisin jälle üle tüki aja ujumas. Vesi oli mõnusalt jahe, mitte külm nagu vahel juhtub. Ujulas piletimüüja oli küll tiba pahur, aga tühja sest :) Vahetasin riided ning läksin ujuma. Ujula oli mõnusalt tühjavõitu. Terviseujujate rajal oli ainult paar inimest. Ma sain mõnuga ujuda, ei pidanud kellegi järel ootama, eest ära ujuma või mööda trügima. Mõnusaks avastuseks oli, et ma suutsin vähemalt neli otsa järjest ujuda. See oli nii mõnus tunne, kui sain aru, et mul on jaksu rohkem ja ma olen tugevam. Öeldakse ju et terves kehas terve vaim :) Ma tunnen end tõesti HÄSTI. Sügisel ostsin omale pisikese mp3-mängija. Sain teda nautida paar kuud ja siis ühel päeval ta lihtsalt otsustas mitte enam pilti ette võtta. Jamad algasid sellest, et me ei suutnud enam leida ostutšekki. Tavaliselt ma ei viska kunagi taolisi tšekke ära. Ma ei viska eriti tavalisi toidupoe tšekkegi minema :) Aga see pisike tüüp oli kadunud nagu maa alla. Ilma tšekita seda poodi remonti vastu ei võetud. Leidsime siis ühe tuttava, kes oli nõus selle üle vaatama. Nädal aega ootamist ja lootmist, kuid tuli karm otsus, et temast enam asja ei saa. Ma ei saanud sellelt muusikat kätte ega ka muid andmeid. Mul oli sellest nii kahju ja ma olin enda peale nii pahane, et ma selle neetud tšeki ära olin kaotanud. (Sellest mu esmaspäevane paha tujugi). Aga ma sain sellest jooksuga üle ja mõtlesin, et see oli ju ainult asi, mis sest ikka taga nutta. Mis lännu, see lännu. Ma ostan parem uue :) Ja eile ma saingi omale ilusa armsa tumepunase tibu :) Rõõmupulk on Grundigi oma, omab suuremat mälumahtu (1G) ja sellel on veel muid lisavidinaid, mida eelmisel polnud. Tšeki panin tunnistaja silme all kindlasse kohta :) Ma loodan, et mu uue tibuga ei juhtu nii pea midagi ja ta pakub mulle pikaks ajaks rõõmu ja muusikat :) Nagu enamikule naistele, nii ka mulle, meeldib shopata. See on mul aga suht uus "hobi". 12kg raskemana ei meeldinud mulle üldse poes käia. Riiete ostmine oli üks suur vaev ja enamasti ma sain sellest ainult paha tuju, sest mitte miski ei mahtunud selga mis meeldis ja mis mahtus, see ei meeldinud eriti ja ei istunud ka kuidagi. Aga NÜÜÜD! :) Nüüd mahuvad mulle selga riided, mis mulle meeldivad ja need isegi istuvad ilusti mu seljas :) Eile otsisin omale midagi jõulupeole selga panekuks. Käisin PTA-s ja seal juhtus selline huvitav asi, et stangel ei olnud minu suurust - olid ainult suured numbrid :) Varem oli kogu aeg vastupidi. Kõik vähegi meeldivad riided ei mahtunud mulle selga. Kodus panin siis kogu komplekti üll' ja ma ei saanud end peegli eest minema :) Ma tundsin, et ma olen ILUS. Seda tunnet ei ole mul mitu aastat olnud. Ma keeverdasin tükk aega peegli ees, vaatasin end ühelt poolt ja teiselt poolt - ma olen ilus :) Elukaaslane ütles mulle seda varem ka, et ma olen ilus. Mida siis armastav mees muud ütlema peakski!? :) Aga kui sa end ise ei tunne ilusana, siis ei usu sa ka seda, mida sulle öeldakse. Aga eilsest jõudis minu teadvuseni, et ma olen ilus. Kas see teeb mind nüüd edevaks?! Ma arvan, et mitte. Ma tunnen end enesekindlana ja julgena. See on imeline tunne :) Eilse tegi toredaks ka see, et meil oli õhtul elukaaslasega väga ilus õhtu. Ta ütles mulle: "Kallis, ma tahaksin seda küll väga, aga ma ei oska su mõtteid lugeda". Pahatihti just sellest probleemid tekivadki, et inimesed ei mõista üksteist. Üks mõtleb ühte ja teine saab hoopis teisiti aru. Ja kõige hullem on veel see, et ei räägita asju selgeks, et mida siis õigupoolest taheti öelda või mõista anda tegudega. Minu jaoks on samuti võõras oma mõtetest-tunnetest rääkida. Aga hiljuti kogesin, et rääkimine on vabastav. Kõike ei jaksa endas hoida, see võib kohutavalt piinav olla. Aga kui kõik südamelt ära rääkida, hakkab palju kergem, ausalt :) Minul ongi tegelikult see viga, et ma ei oska valetada. Mingid pisivaled tulevad veel välja, aga mõne jaoks on need ka kindlasti nii läbinähtavad. Ma ei teagi, kas see on hea või halb omadus. Esialgu arvan, et ma ei hakka end selles osas muutma :) Vahel on ikka jube sant tunne, kui tunned, et sind loetakse nagu raamatut. Üritad küll kaval olla ja varjata oma tõelisi tundeid-mõtteid, aga siis öeldakse sulle midagi, mis teeb selgeks, et ära näe vaeva. Ma tean küll, mida sa tegelikult mõtled. Selline asi teeb mind kuidagi relvituks ja ma tunnen end kui alasti. Siis ma tunnengi, et mis ma siis ikka üritan, ma räägin parem ära, kuidas asjad tegelikult on. Kuid liigne ausus ei ole ka hea, ma pean seda meeles pidama :) Tuli üks pikk postitus. Vahel lihtsalt mõte jookseb ja sõrmed liiguvad mõtetest kiiremini :) Soovin, et maailmas oleks rohkem inimesi, kes on otsekohesed ja kes muud moodi ei saa, kui tahavad aina asju selgeks rääkida :)

Christmas spirit

Sel aastal on kogu see värk kuidagi nutune. Mul ei ole mingit jõulutunnet, ei mingit tuhinat, ei mingit ootusärevust. Eelmisel aastal ma jändasin rõõmuga ise jõulukaarte teha ja jõulukaunistusi. Kõigile tegin kingitused ise. Isegi jõuluõhtul õmblesin mingeid asju veel kokku. Aga sel aastal ei midagist... Teen küll kingitusi ise ja kaardidki on ise tehtud (kuigi saatmata veel). Aga täna õudusega avastasin, et jõuludeni on AINULT 12 päeva. Mul on kingitused puha pooleli, tuba kaunistamata. Ja lundki ei ole. Jõulud peaks ju ilus aeg olema... Aga ei ole seda ilusat tunnet peal. Eriti nõmedad on küsimused nagu "anna vihjeid, mida kingituseks tahad". Ei taha mingit sunnitud kingitust. Tahaks ju südamest mõeldud kingitust. Kuidagi materiaalseks on kõik see värk muutunud. Ise üritan küll kõik kingid taas ise teha. Peab vist ööd appi võtma, sest päevast jääb väheks. Aeg lihtsalt kaob käest ära. Laupäeval on firma jõulupidu. Ehk saan sealt pisikese jõulutuhina, et tubagi ära kaunistada. Või vähemalt ühe hea peo :)

Mõtlen...

Filmid, mis PÖFFil nähtud, on mind pannud enda elu üle mõtlema. Nii mõnegi filmi puhul leian, et mul on ikka pagana hea elu ning mul pole mingit õigust selle üle nuriseda. Mul on kodu, kus elada; armastav mees; varsti ka päris enda kodu; hobid, milleta elu üldse ette ei kujuta; hea töökoht ning töökaaslased. Aga ometi juhtub aeg-ajalt nii, et ma ei ole rahul. Miks inimesed ei oska hinnata seda, mis neil on!? Alles siis saadakse aru, kui hea miski oli, kui seda enam ei ole. Miks tekivad tülid inimesega, keda sa armastad? Miks tehakse üksteisele haiget? Miks aetakse oma elu keeruliseks? Miks-miks-miks...? Minu peas on nii palju "mikse" ja vastuseid on niii vähe. Linnas elades tunnen kõige rohkem puudust sellest, et mul ei ole kellelegi rääkida "naistejutte" :) Mu parim sõbranna on minust nii kaugel ja kui kord kuus kokku saame, siis ei jaksa ju kõiki jutte ära rääkida. Aega jääb väheks. Pealegi, kõik emotsioonid ja sündmused, mida tahaks jagada vahetult, pole kuu pärast enam meeleski. Pean ennast küll avatuks ja heaks suhtlejaks, aga senini pole õnnestunud siit leida inimest, kellega jagada "naistejutte". Selleks on ju vaja inimest, keda sa jäägitult usaldad, vastastikuselt. Õnneks ei ole ta mu elust päris kadunud ja tänu sellele oskan ma ka rohkem hinnata meie väheseid kokkusaamisi. Hingerahu. Võiks ju arvata, et see on parim, kui kõik on korras, elad oma väikest elukest ja südames on rahu. Aga mulle jääb sellest vist väheks. Mulle meeldib, kui tunded möllavad. Ma ei taha olla kogu aeg roosa ja rahulik. See on ju igav! Ma tahan tunda, et ma elan. Hiljuti ma taipasin, et ma olen liiga mugavaks muutunud. Pidev rahu uinutab. Ma ei taha, et ma 30 aasta pärast mõtleks, mis mu elus siis kah põnevat oli...?

PÖFF

Minu praegune elu keerleb PÖFFi ümber ja lainel. Paariks nädalaks olen üle võtnud öised eluviisid. Minu tavaline tuduaeg algab kümne paiku õhtul. Praegused päevad aga venivad väga pikaks :) Meie esimene film oli "Neli nädalat juunis". Inimeste vanus ei ole takistuseks tugevateks sõprussuheteks. Film oli ühest kriminaalse taustaga tüdrukust ning mälestustest tulvil vanaprouast. Nende vahel oli olemas kõige olulisem - vastastikune usaldus. Nad kuulasid kahekesi Billie Holiday'd, jõid konjakit ja jagasid teineteisele oma saladusi. Nad olid ühes suures majas erinevate korruste naabrid. Tooni annab just see põlvkondadevaheline erinevus ja sarnasus. Poola ehitajad ja romantiline lõpp lisab spektrisse värvi. Teine ühine film oli meil "Pariis, ma armastan sind". Iga režissöör sai ülesandeks teha Armastuse Linnas Pariisis kahe ööpäeva jooksul 5-minutiline lühifilm, mis näitaks metropoli linnaosade eripära läbi suuremate ja väiksemate armulugude. Filmis oli nii armulugusid, vampiire kui ka kurbi lugusid. Filmi kirjelduse järgi olin omale loonud filmist oma ettekujutuse, kuid film ei vastanud absoluutselt sellele ettekujutusele :) Järgmine film oli "Sina olen mina". Taas kord olin loonud omale ettekujutuse sellest filmist. Kirjelduse järgi tundus see väga sarnane meie oma filmile "Meeletu". Ei tea, kas just sellel samal põhjusel, aga kinos istus ka Elmo Nüganen. Film oli suht segane. Eluga rahulolematu arhitekt läks metsa elama, ehitas puu otsa mingi klaasist monstrumonni. Paistab, et mees on eluga rahul, mets-vaikus-loodus jne. Siis aga leiab ta lähedal asuvast suvilast mingi noorte seltskonna. Seal tutvub mees Dominykaga. Edasi näitab noorte sünnipäeva läbu ning kaadreid loost, mida jutustas üks noormees Dominykale. Kolmapäev oli minu jaoks nagu filmimaraton :) Õhtul seitsme paiku käisime vaatamas filmi "Tüütu mees". See kord loobusin igasugustest ettekujutuste loomisest. :) Selle filmi kohta leidsin hea kommentaari: "Kui sinust on metroorong neli korda üle sõitnud, lähed sa koju oma naise juurde, kes sind mööblitükina kohtleb. Selles maailmas ei ole tundeid, maitseid, lõhnu, muusikat ega laste naeru. Ent hallides tunkedes mehed koristavad laibad tänavalt mõne minutiga. Ühel päeval tuleb aga keldri seinapraost koogilõhna..." Just nii see oligi. See film pani mind mõtlema oma praeguse elu üle. Jumal tänatud, minu elu ei ole selline! :) Ma tunnen lõhnu, maitset, mul on värvikas tundemaalilm, mul on emotsioonid, ma armastan, ma ELAN. Peale seda pidime veel vaatama minema ühte saksa filmi "Wholetrain". Kahe filmi vahele jäi paar tundi aega. Selle sisustasime mõnusalt. Jalutasime vanalinnas, ma jõin esimest korda elus kuuma shokolaadi (mitte kakaod), tantsisin vanalinna munakivisel tänaval. Aga filmist... Seda filmi tahtsin ma kindlasti vaatama minna. Just selle pärast, et taas natuke Saksamaad näha. Wholetrain tähendab graffiti kõrgeimat saavutust, ehk siis kogu rongi täismaalimist. "Wholetrain" ongi film graffiti-kirjutamisest kui elustiilist, ühtaegu räägib see ka sõprusest ja meelekindlusest. Kohal oli filmi režisöör, kes rääkis peale filmi lõppu, kuidas film sündis. Ta rääkis, et hästi raske oli saada neid ronge, millele joonistada. Põhimõtteliselt kogu Euroopa ütles neile "ei", kuid õnneks toredad poolakad tulid neile vastu. Alguses olid raudteetöölised neid samamoodi nagu filmiski, kurja näoga vaadanud ja väga vastu olnud. Kuid kui pildid valmis, siis oli neil lausa kahju, et need maha tuleb pesta :) PÖFF veel kestab ning tihe nädalavahetus ongi ees täis filme ja ehk mahub tiba ka käsitööd. Päkapikuprojekti tähtaeg läheneb ju :)