09 December 2006

Mõtlen...

Filmid, mis PÖFFil nähtud, on mind pannud enda elu üle mõtlema. Nii mõnegi filmi puhul leian, et mul on ikka pagana hea elu ning mul pole mingit õigust selle üle nuriseda. Mul on kodu, kus elada; armastav mees; varsti ka päris enda kodu; hobid, milleta elu üldse ette ei kujuta; hea töökoht ning töökaaslased. Aga ometi juhtub aeg-ajalt nii, et ma ei ole rahul. Miks inimesed ei oska hinnata seda, mis neil on!? Alles siis saadakse aru, kui hea miski oli, kui seda enam ei ole. Miks tekivad tülid inimesega, keda sa armastad? Miks tehakse üksteisele haiget? Miks aetakse oma elu keeruliseks? Miks-miks-miks...? Minu peas on nii palju "mikse" ja vastuseid on niii vähe. Linnas elades tunnen kõige rohkem puudust sellest, et mul ei ole kellelegi rääkida "naistejutte" :) Mu parim sõbranna on minust nii kaugel ja kui kord kuus kokku saame, siis ei jaksa ju kõiki jutte ära rääkida. Aega jääb väheks. Pealegi, kõik emotsioonid ja sündmused, mida tahaks jagada vahetult, pole kuu pärast enam meeleski. Pean ennast küll avatuks ja heaks suhtlejaks, aga senini pole õnnestunud siit leida inimest, kellega jagada "naistejutte". Selleks on ju vaja inimest, keda sa jäägitult usaldad, vastastikuselt. Õnneks ei ole ta mu elust päris kadunud ja tänu sellele oskan ma ka rohkem hinnata meie väheseid kokkusaamisi. Hingerahu. Võiks ju arvata, et see on parim, kui kõik on korras, elad oma väikest elukest ja südames on rahu. Aga mulle jääb sellest vist väheks. Mulle meeldib, kui tunded möllavad. Ma ei taha olla kogu aeg roosa ja rahulik. See on ju igav! Ma tahan tunda, et ma elan. Hiljuti ma taipasin, et ma olen liiga mugavaks muutunud. Pidev rahu uinutab. Ma ei taha, et ma 30 aasta pärast mõtleks, mis mu elus siis kah põnevat oli...?

No comments:

Related Posts with Thumbnails