Algus ja lõpp

Igasugune algus on hästi põnev. Nii põnev on alustada mingi uue käsitööprojektiga. Saab ju ajada näpuga järge mööda mustrit ja üritada teha täpselt nii nagu pildil, aga minul ei tule asjad kunagi nii nagu pildil :) Enamasti ma muudan töö käigus midagi või ei tule mul lihtsalt see asi välja nii nagu peaks, hoolimata sellest, et ma nii väga tahtsin teha nii nagu pildil. Igasugune uus suhe on hästi põnev. Ma mäletan, kui oma elukaaslasega tuttavaks saime. Mina elasin siis alles kodus ja tema oli Tallinnas. Me nägime üksteist harva, aga õnneks oli olemas MSN :) Alguses oli kõik nii uus ja huvitav. Me olime nii armunud. Ma ei kujutanud ettegi, et ma võiks üldse kunagi tema peale pahaseks saada või vihastuda. See tundus siis täiesti võimatu, sest ta oli ju nii hea ja armas. Meie suhte alguses keegi ütles mulle ka, et oh, küll see läheb mööda, see ei kesta kaua. Ma ei tahtnud seda uskuda. Ja ma vaidlesin tulihingeliselt vastu, et meie oleme teistsugused. Meil on kõik nii hästi ja see ei muutu kunagi. Aga ometi see muutus. Alguses püütakse ju endast alati paremat muljet jätta, teadlikult või alateadlikult. Aga miks ei võiks seda teha ka suhte jätkudes? Sest see on võimatu. Suhte käigus õpitakse üksteist tundma. Nii head, kui halba. See muudabki suhte tugevamaks. Selline suhe, kus üritatakse ainult teisele meele järele olla, enda tundeid alla surudes, ei ole mingi suhe. Selline suhe võib ainult lühiajaliselt kesta. Ma tahaks uskuda, et meie suhe on tänu igasugustele tülidele tugevam. Läbi vaidluste ja erimeelsuste saame teada, mis ühele meeldib ja mis ei meeldi. Alguses mulle kohe üldse ei meeldinud see, et iga väide, mis ma ütlesin, hakkas ta sellele vastu vaidlema. Hiljem ma sain aru, et see ei olnud otseselt vastu vaidlemine, ta lihtsalt arendas teemat edasi ja nii öelda avaldas oma arvamust, isegi kui ta minuga samal nõul oli. See tundus mulle nii imelik ja võõrastav. Aga kui ma ta sõpradega tuttavaks sain, siis ma sain aru, et nad ongi sellised :) Ja nüüd olen ma vist ise ka samasugune :) Arvamuse välja ütlemine on nakkav! ;) Lõpetamine... alati natuke kurb, aga hästi vajalik asi. Käsitöö projekti lõpetab viimistlus. Ilma selleta on asi poolik, jääb seisma riiuli äärele, kapi nurka, koti põhja... Alati kui seda näed, meenub, et näe... lõpetamata, peaks millalgi ära tegema... millal küll...? See jääb kuidagi närima ja häirib. Iga uue asja alustamisel meenub, et mõned asjad on ju alles lõpetamata, kuidagi süümekaid tekitav olukord :) Kui aga asi korralikult ära lõpetada, siis ei jää midagi närima, ei mingeid lahtisi otsi :) Suhetega on sama moodi. Iga suhe tuleb korralikult lõpetada. Selleks võib olla siis suur tüli, mille tagajärjel lihtsalt minnakse lahku. Kurb lõpp, aga vähemalt lõpetatud asi. Suhte saab lõpetada ka nii öelda ühisel kokkuleppel. Räägitakse asjad selgeks. Vahel just olekski vaja seda, et saadaks asjad selgeks räägitud. Mulle meenub seik seriaalist "Seks ja linn", kus Carrie jäeti maha post-itil (see kollane märkmepaber). Midagi jubedamat annab välja mõelda... Suhte saab lõpetada ka positiivselt. Asi ei pea üldsegi lõppema lahku minekuga. Niiöelda lihtsalt kooselu ehk vabaabielu (kuidas kellelegi meeldib) saab lõpetada abieluga. Ma arvan, et iga tüdruk unistab vähemalt mingil eluetapil valgest pulmakleidist, pulmapeost, mesinädalatest ja et saaks oma kallima kohta öelda "abikaasa", "minu mees", mitte mingisugune ebamäärane "elukaaslane". Mu kallis sõbranna vastab küsimusele "kellega sa elad" ausa vastusega, ta elab elukaaslasega. Elukaaslaseks on mu teine armas sõbranna. Elukaaslane on täiesti korrektne, nad ju elavad koos :) Sellest vastusest tekib enamasti mõnus segadus ja valearusaam, aga see just ongi lõbus :) Aga nüüd ma kaldusin teemast kõrvale :) Mis ma öelda tahan on see, et asjad tuleb lõpule viia ja mitte jätta lahtisi otsi, tuleb teha viimistlus :)