PÖFF

Minu praegune elu keerleb PÖFFi ümber ja lainel. Paariks nädalaks olen üle võtnud öised eluviisid. Minu tavaline tuduaeg algab kümne paiku õhtul. Praegused päevad aga venivad väga pikaks :) Meie esimene film oli "Neli nädalat juunis". Inimeste vanus ei ole takistuseks tugevateks sõprussuheteks. Film oli ühest kriminaalse taustaga tüdrukust ning mälestustest tulvil vanaprouast. Nende vahel oli olemas kõige olulisem - vastastikune usaldus. Nad kuulasid kahekesi Billie Holiday'd, jõid konjakit ja jagasid teineteisele oma saladusi. Nad olid ühes suures majas erinevate korruste naabrid. Tooni annab just see põlvkondadevaheline erinevus ja sarnasus. Poola ehitajad ja romantiline lõpp lisab spektrisse värvi. Teine ühine film oli meil "Pariis, ma armastan sind". Iga režissöör sai ülesandeks teha Armastuse Linnas Pariisis kahe ööpäeva jooksul 5-minutiline lühifilm, mis näitaks metropoli linnaosade eripära läbi suuremate ja väiksemate armulugude. Filmis oli nii armulugusid, vampiire kui ka kurbi lugusid. Filmi kirjelduse järgi olin omale loonud filmist oma ettekujutuse, kuid film ei vastanud absoluutselt sellele ettekujutusele :) Järgmine film oli "Sina olen mina". Taas kord olin loonud omale ettekujutuse sellest filmist. Kirjelduse järgi tundus see väga sarnane meie oma filmile "Meeletu". Ei tea, kas just sellel samal põhjusel, aga kinos istus ka Elmo Nüganen. Film oli suht segane. Eluga rahulolematu arhitekt läks metsa elama, ehitas puu otsa mingi klaasist monstrumonni. Paistab, et mees on eluga rahul, mets-vaikus-loodus jne. Siis aga leiab ta lähedal asuvast suvilast mingi noorte seltskonna. Seal tutvub mees Dominykaga. Edasi näitab noorte sünnipäeva läbu ning kaadreid loost, mida jutustas üks noormees Dominykale. Kolmapäev oli minu jaoks nagu filmimaraton :) Õhtul seitsme paiku käisime vaatamas filmi "Tüütu mees". See kord loobusin igasugustest ettekujutuste loomisest. :) Selle filmi kohta leidsin hea kommentaari: "Kui sinust on metroorong neli korda üle sõitnud, lähed sa koju oma naise juurde, kes sind mööblitükina kohtleb. Selles maailmas ei ole tundeid, maitseid, lõhnu, muusikat ega laste naeru. Ent hallides tunkedes mehed koristavad laibad tänavalt mõne minutiga. Ühel päeval tuleb aga keldri seinapraost koogilõhna..." Just nii see oligi. See film pani mind mõtlema oma praeguse elu üle. Jumal tänatud, minu elu ei ole selline! :) Ma tunnen lõhnu, maitset, mul on värvikas tundemaalilm, mul on emotsioonid, ma armastan, ma ELAN. Peale seda pidime veel vaatama minema ühte saksa filmi "Wholetrain". Kahe filmi vahele jäi paar tundi aega. Selle sisustasime mõnusalt. Jalutasime vanalinnas, ma jõin esimest korda elus kuuma shokolaadi (mitte kakaod), tantsisin vanalinna munakivisel tänaval. Aga filmist... Seda filmi tahtsin ma kindlasti vaatama minna. Just selle pärast, et taas natuke Saksamaad näha. Wholetrain tähendab graffiti kõrgeimat saavutust, ehk siis kogu rongi täismaalimist. "Wholetrain" ongi film graffiti-kirjutamisest kui elustiilist, ühtaegu räägib see ka sõprusest ja meelekindlusest. Kohal oli filmi režisöör, kes rääkis peale filmi lõppu, kuidas film sündis. Ta rääkis, et hästi raske oli saada neid ronge, millele joonistada. Põhimõtteliselt kogu Euroopa ütles neile "ei", kuid õnneks toredad poolakad tulid neile vastu. Alguses olid raudteetöölised neid samamoodi nagu filmiski, kurja näoga vaadanud ja väga vastu olnud. Kuid kui pildid valmis, siis oli neil lausa kahju, et need maha tuleb pesta :) PÖFF veel kestab ning tihe nädalavahetus ongi ees täis filme ja ehk mahub tiba ka käsitööd. Päkapikuprojekti tähtaeg läheneb ju :)