Avastused

Tänu oma kaalukaotusele ma päev-päevalt taasavastan end. Avastan asju, mida varem teha ei saanud või ei jaksanud. Näiteks jooksmine - ma taasavastasin enda jaoks jooksmise. Saksamaal ma käisin peaaegu iga päev hommikuti jooksmas. Nii mõnus tunne oli. Mäletan, kui raske oli alguses. Treenisin end nii, et jooksin alguses 3 minutit, siis kõndisin 2 minutit, siis jälle jooksin 3 minutit jne. Hiljem need jooksuminutid kasvasid ja kõnnipausid lühenesid. Lõpuks suutsin ma vabalt 15-20 minutit järjest joosta. Esmaspäeval üks armas sõber soovitas mul endast halb välja raputada. Esmaspäeva õhtul oli õues torm. Mõtlesin, kas ma ikka lähen sellise ilmaga välja. Õnneks otsustasin ikkagi minna. Võtsin oma kõnnikepid ja vihtusin kõndida. Kõndisin mitu tiiru ümber A le Coqi staadioni ja ümbruskonna. Tuul puhus nii kõvasti, et raske oli liikuda. Aga tundsin, et sellest jääb ikkagi veel väheks, ei olnud seda õiget rassimise tunnet ja paha tuju ei tahtnud ka veel kehast väljuda :) Viimaks siis võtsin kepid käte küljest lahti ja hakkasin jooksma. Jooksin ühe tiiru ümber staadioni, mõtlesin veel, et ei tea, kas jaksangi terve tiiru teha. Jaksasin :) Jooksin selle tiiru ära ning siis kõndisin ühe tiiru. Tundsin, et rammu on veel ja panin veel ühe jooksutiiru ja SIIS tundsin, et halb on kehast väljas. Nii hea tunne oli, et lausa nutt tuli peale. Nagu oleks suurest koormast lahti saanud. Poleks arvanudki, et jooksmine võiks nii mõjuda. Nüüd on mind tabanud jooksutuhin, mul on ainult õigeid jalanõusid vaja. :) Eile oli nii hea päev :) Tunnen end siiani ühe suure rõõmupallina. Eile käisin jälle üle tüki aja ujumas. Vesi oli mõnusalt jahe, mitte külm nagu vahel juhtub. Ujulas piletimüüja oli küll tiba pahur, aga tühja sest :) Vahetasin riided ning läksin ujuma. Ujula oli mõnusalt tühjavõitu. Terviseujujate rajal oli ainult paar inimest. Ma sain mõnuga ujuda, ei pidanud kellegi järel ootama, eest ära ujuma või mööda trügima. Mõnusaks avastuseks oli, et ma suutsin vähemalt neli otsa järjest ujuda. See oli nii mõnus tunne, kui sain aru, et mul on jaksu rohkem ja ma olen tugevam. Öeldakse ju et terves kehas terve vaim :) Ma tunnen end tõesti HÄSTI. Sügisel ostsin omale pisikese mp3-mängija. Sain teda nautida paar kuud ja siis ühel päeval ta lihtsalt otsustas mitte enam pilti ette võtta. Jamad algasid sellest, et me ei suutnud enam leida ostutšekki. Tavaliselt ma ei viska kunagi taolisi tšekke ära. Ma ei viska eriti tavalisi toidupoe tšekkegi minema :) Aga see pisike tüüp oli kadunud nagu maa alla. Ilma tšekita seda poodi remonti vastu ei võetud. Leidsime siis ühe tuttava, kes oli nõus selle üle vaatama. Nädal aega ootamist ja lootmist, kuid tuli karm otsus, et temast enam asja ei saa. Ma ei saanud sellelt muusikat kätte ega ka muid andmeid. Mul oli sellest nii kahju ja ma olin enda peale nii pahane, et ma selle neetud tšeki ära olin kaotanud. (Sellest mu esmaspäevane paha tujugi). Aga ma sain sellest jooksuga üle ja mõtlesin, et see oli ju ainult asi, mis sest ikka taga nutta. Mis lännu, see lännu. Ma ostan parem uue :) Ja eile ma saingi omale ilusa armsa tumepunase tibu :) Rõõmupulk on Grundigi oma, omab suuremat mälumahtu (1G) ja sellel on veel muid lisavidinaid, mida eelmisel polnud. Tšeki panin tunnistaja silme all kindlasse kohta :) Ma loodan, et mu uue tibuga ei juhtu nii pea midagi ja ta pakub mulle pikaks ajaks rõõmu ja muusikat :) Nagu enamikule naistele, nii ka mulle, meeldib shopata. See on mul aga suht uus "hobi". 12kg raskemana ei meeldinud mulle üldse poes käia. Riiete ostmine oli üks suur vaev ja enamasti ma sain sellest ainult paha tuju, sest mitte miski ei mahtunud selga mis meeldis ja mis mahtus, see ei meeldinud eriti ja ei istunud ka kuidagi. Aga NÜÜÜD! :) Nüüd mahuvad mulle selga riided, mis mulle meeldivad ja need isegi istuvad ilusti mu seljas :) Eile otsisin omale midagi jõulupeole selga panekuks. Käisin PTA-s ja seal juhtus selline huvitav asi, et stangel ei olnud minu suurust - olid ainult suured numbrid :) Varem oli kogu aeg vastupidi. Kõik vähegi meeldivad riided ei mahtunud mulle selga. Kodus panin siis kogu komplekti üll' ja ma ei saanud end peegli eest minema :) Ma tundsin, et ma olen ILUS. Seda tunnet ei ole mul mitu aastat olnud. Ma keeverdasin tükk aega peegli ees, vaatasin end ühelt poolt ja teiselt poolt - ma olen ilus :) Elukaaslane ütles mulle seda varem ka, et ma olen ilus. Mida siis armastav mees muud ütlema peakski!? :) Aga kui sa end ise ei tunne ilusana, siis ei usu sa ka seda, mida sulle öeldakse. Aga eilsest jõudis minu teadvuseni, et ma olen ilus. Kas see teeb mind nüüd edevaks?! Ma arvan, et mitte. Ma tunnen end enesekindlana ja julgena. See on imeline tunne :) Eilse tegi toredaks ka see, et meil oli õhtul elukaaslasega väga ilus õhtu. Ta ütles mulle: "Kallis, ma tahaksin seda küll väga, aga ma ei oska su mõtteid lugeda". Pahatihti just sellest probleemid tekivadki, et inimesed ei mõista üksteist. Üks mõtleb ühte ja teine saab hoopis teisiti aru. Ja kõige hullem on veel see, et ei räägita asju selgeks, et mida siis õigupoolest taheti öelda või mõista anda tegudega. Minu jaoks on samuti võõras oma mõtetest-tunnetest rääkida. Aga hiljuti kogesin, et rääkimine on vabastav. Kõike ei jaksa endas hoida, see võib kohutavalt piinav olla. Aga kui kõik südamelt ära rääkida, hakkab palju kergem, ausalt :) Minul ongi tegelikult see viga, et ma ei oska valetada. Mingid pisivaled tulevad veel välja, aga mõne jaoks on need ka kindlasti nii läbinähtavad. Ma ei teagi, kas see on hea või halb omadus. Esialgu arvan, et ma ei hakka end selles osas muutma :) Vahel on ikka jube sant tunne, kui tunned, et sind loetakse nagu raamatut. Üritad küll kaval olla ja varjata oma tõelisi tundeid-mõtteid, aga siis öeldakse sulle midagi, mis teeb selgeks, et ära näe vaeva. Ma tean küll, mida sa tegelikult mõtled. Selline asi teeb mind kuidagi relvituks ja ma tunnen end kui alasti. Siis ma tunnengi, et mis ma siis ikka üritan, ma räägin parem ära, kuidas asjad tegelikult on. Kuid liigne ausus ei ole ka hea, ma pean seda meeles pidama :) Tuli üks pikk postitus. Vahel lihtsalt mõte jookseb ja sõrmed liiguvad mõtetest kiiremini :) Soovin, et maailmas oleks rohkem inimesi, kes on otsekohesed ja kes muud moodi ei saa, kui tahavad aina asju selgeks rääkida :)