Kaladel on hea elu :)

Meil töö juures on kohe sekretäride laua juures suur akvaarium. Ja suure all ma mõtlen ikka SUUUR. See on oma meeter kõrge, meeter lai ja kaks meetrit pikk. Selles on suured kalad nagu taimesööja piraaja, ahvenalised, papagoi kala, paar põhjakoristajat ja üks pisike sägaline Kusti. Kalu on nii hea vaadata. See on kuidagi rahustav, mõtteid koondav, stressi maandav. Kui ma täna kalu vaatasin, siis ma mõtlesin, et küll on neil ikka hea elu. Nad ei pea muretsema, kust süüa saab, sest üle päeva puistatakse neile mõnusat maiust. Nad ei pea "tube koristama", kord nädalas käib kala-onu, kes kõik puhtaks teeb. Nad ei pea isegi oma elu pärast kartma, sest kõik kalad saavad omavahel hästi läbi. Vahel suur piraaja ajab mõnda taga, säga Kusti togib neid oma vuntsidega, aga sellest pole ju midagi. Tiba särtsu igapäeva elus peab ju olema :) Inimestel võiks ju olla sama lihtne. Aga nii see õnneks ei ole. See jama on jah, et tube peab ise koristama, oma elukese pärast ei pea ka just kartma. Aga vahel särtsu jääb küll väheks. Mõni võib-olla ei pane seda tähelegi. Sest kõik on ju korras, ei ole muresid, probleeme. Kõik tundub sujuvat just nii nagu vaja. Õnneks või kahjuks vahel aga leitakse, et see rahulik "uimelu" ei ole just kõige parem ja otsitakse midagi, mis elule värvi annaks. Kes otsib, see ka leiab :) Värvikaid elamusi!