Kõik ei ole nii nagu algul paista võib / Just my imagination

Tingituna kuuseisust, ummikutest tänaval, inimeste suhtumistest, millest iganes, vahel näen ma kõike ainult mustades toonides. Kõik tundub nii halb ja nii paha ja üleüldse, miks mind siia ilma vaja on... Ühesõnaga, tabab mind tõsine enesehaletsushoog. Siiani pole veel leidnud nippi, kuidas sellest ruttu üle saada. Aga vähekenegi leevendust pakub sellele jooksmine. Ma olen juba 7 nädalat treeninud, ohtrasti higi valanud, võidelnud põlvevaludega ja kahtlustega eneses. Kui ma alustasin, tundus mulle ülimalt raske ja võimatuna 5km järjest joosta. Veelgi vähem võimalikuna tundus mulle 10km järjest joosta. Aga täna on 10km minu jaoks täiesti võidetav ja isegi normaalne jooksudistants. Keskkooli ajal poleks ma iialgi uskunud, et mulle kunagi jooksmine meeldima hakkab. Aga tänasel päeval on see tõesti nii. See on nagu omamoodi meditatsioon, stressimaandaja. Kui jooksma minnes on vahel halb tuju või lihtsalt väsimus peal, siis peale jooksu tunnen end alati suurepäraselt. Ma olen positiivsust ja energiat täis. See on nii hea tunne, kui leiad, et oled milleski hea. Ja jooksmises muutun ma aina paremaks. Ma tahan nii väga sügisel selle maratoni läbi joosta. Mõnikord kui õues on halb ilm ja ma ei viitsi jooksma minna, siis ma mõtlen, kui hea tunne see võib olla, kui ma üle finishi joone jooksen. See annab jälle jõudu ja tahtmist jooksma minna. Caused of terrible traffic on streets, people around me or what ever, sometimes i see everything in black tones. Everything seems so bad and evil and why am i even exist in this world, who needs me anyway... In one word, i get into big self-pity. So far i haven't found a trick, how to get out of it quick, but a little comfort gives me running. I've trained already 7 weeks, poured a lot of sweat, fighted with knee pain and doubts in my mind. When i started, seemed very hard and impossible to run 5km in a row. Even more impossible seemed to run 10km in a row. But today is 10km totally beatable and even normal running distance. When i was in high school, i never had believed, that i will like running some day. But today it is so. It's like meditation and stress reducer. When i have a bad mood before running or just tired, then after running i always feel myself wonderful. I'm full of positive energy. It's such a good feeling, when you discover, that you are good in something. And in running i'll get better and better. I want to run this marathon so bad on autumn. Sometimes when i'm not in a mood to go running or it's a bad weather outside, then i motivate myself with a thought how good it will be felt, when i'm crossing the finish line. It gives me strength to go outside and run.