Tahaks ka käsitööd teha / I wish i could do handcraft also

Olen ühe toreda Yahoo grupi liige (WhoDuKnit). Nad loevad iga kuu erinevaid müsteeriume, mis on mingil määral kudumisega seotud ning kuu jooksul koovad mingi asja inspireerituna raamatust või emotsioonist, mis raamatuga tekkis või ükskõik, millest muust ajendatuna. Praegu on hästi popp ise lõnga värvida mingisuguse mahlajoogi seguga Kool-Aid. Lõngad mis tulevad, on hästi ilusad ja värvilised ja pidavat ka hästi lõhnama :) Üleüldse on seal hästi toredad naised koos. Nad on lõbusad, vaimukad, toetavad üksteist. Nagu üks suur perekond. Nende tegemisi jälgides tuleb endal ka nii suur tahtmine jälle käsitööd teha. Tunnen lausa igatsust käsitöö järele :) Vaatan, kui tore ja lõbus on neil proovida erinevaid tehnikaid, mustreid, lõngavärvimise põnevus ja igasugused vahetusprojektid. Tahaks ka kõigest sellest osa võtta, aga mul lihtsalt ei ole aega :( Ei ole ju mõtet võtta endale kohustust, kui tean juba ette, et jään hätta ja ei jõua seda täita. Õnneks saan vähemalt nende tegemisi jälgida ja natukenegi osa nende rõõmust ja emotsioonidest. I'm a member of one great Yahoo group (WhoDuKnit). They read every month a mystery, which is one way or another connected to knitting and during a month they knit something inspired of the book or emotions, which came with the book or inspired of anything else. At the moment is very IN dyeing your own yarn with some kind of drink mixture Kool-Aid. Results are so beautiful and colorful and good smelling :) All these women are so fun and lovely. They are witty and joyful and so supportive to each other. It's like a big family. When i watch their doings, i get such a big desire to do handcraft again. I feel even ache for handcraft :) I watch, how great and fun they have with trying new techniques, patterns, exitement out of yarn dyeing and all these swaps. I wish i could take part in all this, but i just don't have time :( There's no point to take an obligation, if i already know in the start, that i can't fill it. Luckily i can at least read about their doings and have some part of their joy and emotions.