Beebitekk / Baby blanket

Mu töökoha lähedal asub Taaskasutuskeskus. Vahel lõunapauside aeg jalutan sealt läbi. Ma pole suurem asi "kaltsu-sobraja", kuid vahel leian sealt huvitavaid vidinaid või lõngajääke või nööpe või mis iganes asju, mis käsitöös ära kuluvad. Ükskord leidsin sealt ühed vahvad lapikesed. Need on vist originaalis mõeldud taldrikualusteks. Tõenäoliselt nõukaaegsed lapikesed, sest nüüd tehakse taldrikualuseid ju mingist plastist. Igatahes olid need täiesti uued ja kasutamata ning need lausa hõikasid riiulil: "Osta mind!" Värvid olid hästi rõõmsad ja ma kujutasin juba neid ostes ette, et kasutan need ühes lapitekis ära. Mõeldud, tehtud! :) Üks mu töökaaslane läks eile beebipuhkusele. Ta on hästi armas naisterahvas ja ma tahtsin talle midagi armsat kinkida. Talle endale meeldib ka käsitööd teha. Ta igaljuhul vaimustub igasugustest tehnikatest väga kiiresti ja tahaks ka kõike ise teha, kuid tal vist jääb natuke ettevõtmisest puudu. :) Kuna igasugune beebindus on tal praegu väga päevakohane, siis mõtlesin teha midagi ta tulevasele tütrekesele. Algul plaanisin teha midagi mähkmekoti taolist. Nuh, need suuremat sorti kotid, kuhu saad igasuguse titeträni sisse panna, kui välja lähed. Aga kuna tal pole veel vankrit, siis polnud mul aimugi värvidest. Oleks võinud muidugi ka suvaliste värvidega teha, aga parem ikka kui vankriga ka oleks sobinud. Nii ma otsustasingi talle ühe tekikese teha. See on vist mu elu kiireim tekike. Aega võttis see kolm päeva. Aga nuh, nii pisikese tekikese puhul polegi rohkem aega vaja. :) Kasutatud on siis neid taldrikualuseid ja sees on vatiin 75% villane. Niiet suht looduslik värk. Lõppkokkuvõttes jäin tulemusega üsna rahule. Tekk sai väga rõõmus ja mõnusalt soojade värvidega. Kõige selle juures oli muidugi kõige mõnusam üldse see, et sain jälle käsitööd teha :) Viimasel ajal tunnen sellest nii suurt puudust. Ja need vähesed hetked, mil jaksan sellega tegelda, on nii hinnatud ja ma naudin seda täiega :) Close to my office is small shop, where they sell used stuff. Sometimes during lunch-breaks i'll stop by. Sometimes i find interesting and usefull things like yarn leftovers or buttons or what ever i could use in craft. One time i found there small cloths. Originally i think, they were ment to be put under hot plates or something. Anyway, they were totally new, never used and they were like shouting on the shelf: "Buy me!". Colors were so bright and i already imagined them in one quilt. One of my coworkers just went on maternity leave. She is a very sweet lady and i wanted to give her something special. She also likes to do handcraft. First i thought to make diaperbag, but i didn't know, what color will be her baby carriage. So i decided to make baby blanket. Few days of sewing and ready it was :) I think it's my fastest blanket ever! In other hand, how long should you make one small blanket anyway :) I used these small table clothes and inside 75% wool lining. I'm pretty satisfied with the result. Nice bright and warm colors. Most wonderful by all this was, that i found time to do handcraft again :) Recently i miss it so. And these few moments i have, are so valuable and i enjoy them totally :)

Motivatsioon

Järgnev jutt ei ole üldse huvitav lugeda neile, kellel kaaluprobleeme pole :) Juba kuu aega maadlen kaaluseisakuga. No ei lähe üldse, ei edasi ega tagasi. Selline seisak tõmbab igasuguse motivatsiooni raasukese nii alla kui vähegi saab. Milleks ma üldse pingutan, kui nagunii kaal alla ei liigu? Ma ju teen trenni, täidan punktipäevikut, söön punktid täis, joon vett, söön köögivilju... mida siis veel!? Käiks käte peal, aga ei oska. Kas sellest kasugi oleks. Kõige masendavam ongi just see, et ma näen ju nii palju vaeva ja tulemusi lihtsalt ei ole. Paar päeva tagasi võtsin end kokku ja parandasin ära ühed viigipüksid. Neil oli lukk katki ja ma vahetasin selle ära. Minu puhul sellised parandamised-ümber-parajaks-tegemised on suur eneseületus. Ma lihtsalt ei viitsi selliste asjadega tegeleda. Ma parem teen uue asja :) Aga mul on praegu lihtsalt suur riiete kriis. Poest ei raatsi osta ja aega õmblemiseks väga pole. Kõik riided, mis kunagi mahtusid, on juba suured. Kõik riided, mis kapis leiduvad, on mulle suured! Niisiis tuligi end kokku võtta ja see parandustöö ära teha. Viimati kui neid pükse kandsin, olid nad parajad. Istusid nagu valatult. Ma õmblesin need püksid, kui ma alles oma kalliga sebima hakkasin. See on siis... uuuh... pea kolm aastat tagasi. Peale parandustööd tõmbasin püksid jalga ja oh üllatust! püksid on mulle suured! Ühelt poolt - jälle ikaldus, aga teisalt - oh õnne! Sain uue motivatsioonilaksu :) Ma olen praegu saledam, kui oma kallimaga kohtudes, mis põhimõtteliselt tähendab seda, et ma olen praegu saledam, kui ma üldse kunagi olnud olen :) See on ikka tõsiselt äge ja see tõmbab suu naerule. Ma loodan, et järgmine nädal on kaalunumber ka väiksem ja mul on põhjust ka selle üle rõõmustada :)

Käsitöö juttu kah... / Craft talks...

Eelmine nädal oli lihtsalt imeilus. Ilmad olid hästi mõnusalt kevadised - soojad ja päikselised. Käisin kolm korda nädalas jooksmas. Tegelikult on väike kuri plaan see siiski nelja korra peale tõsta. Ma tean, et üle ei maksa pingutada, aga "alapingutamine" on ka kurjast :) Jooksmise kõrvalt leian õnneks aega ka tiba oma hobidega tegeleda. Näiteks leidsin aega kitarri tinistada. Ei mäletagi, millal seda viimati tegin. Paari õhtuga asi siiski piirdus, kuna mul õnnestus kitarr nii "korralikult" ära häälestada, et ükski duur ei kõlanud enam tuttavalt... :) Saaks selle va kitarrimängu juba selgeks, tahaks mängida, mitte tinistada :) Nüüdseks on valmis, ära saadetud ning kätte saadud minu ITE III kott. Ma ise jäin tulemusega suht rahule. Huvitav oli uut materjali kasutada ja huvitav oli oodata, mis pesumasinast välja tuleb. Ühe vanutatud koti olen varem ka teinud. Selle tegin heidest. Saladuskatte all ja piinlikkusest maa alla vajudes võin öelda, et see on mul siiani veel lõpetamata. Kott vajaks mingisugust voodrit ja sangasid. No ei tule vaimu peale noh! Aga kotivahetuse kott sai tehtud pruunist ja sinisest Huoppanenist. Minu jaoks täiesti uus ja avastamata materjal. Mõnus oli kududa. Läks kiiresti edasi :) Kotti kududes tuli mulle veel tuhat mõtet pähe, mida sellega kõike teha võiks, aga paraku on mulle antud ainult 24-tunnine ööpäev ja ei sekunditki rohkem. Sain kätte ka oma vahetuskoti. See on ka imeilus, samuti vanutatud. Lisaks kotile sain veel M&M-si komme (mm... mu lemmikud!) hiiglama suure paki, ühe meisterdamise ajakirja, mingi kehakreem ja ühe juhise kootud topi tegemiseks ning lõnga selle jaoks. Igati superluks! Nüüd on mul veel mingisugust sobivat riietust selle koti juurde vaja :) Kuskil mu kangavarudes on täiesti üks sobiv velvet olemas, millest saaks ühe mõnusa seeliku. Umbes nädal tagasi õmblesin omale ühe kevadpluusikese. Sellega olen ma lausa ülirahul. See tuli nii armas-nunnukas-romantiline ja istub nagu valatult :) Sain selle pluusikese tõttu nii palju komplimente :) Juba selle tõttu tasus see vaev ära. Kuigi jah, väga suurt vaeva ma sellega just ei näinud. Õmblemise juures kõige nõmedam töö on lõigete maha võtmine. Isegi väljalõikamine pole nii hull. Selle lõikega plaanin ma veel paar pluusikest teha. Väiksemate varrukatega. Sellel pluusil on need hästi puhvis. Õde tahtis, et ma talle ka sarnase teeks. Eks näis... tema jaoks tuleb ju väiksemad lõiked maha ajada ja see on nii tüütu :) See pilt on aga üks mu lemmikuid. Ma ei mäletagi, et mulle mõni pilt endast nii väga meeldinud oleks. See on kuidagi nii ilus... see päikese peegeldus põrandal ja üldse see katusealune tuba... mõjub väga romantiliselt. Õnnitlused mu armsale fotograafile! See on küll üks vähestest piltidest, mis tal õnnestunud on, aga selletõttu on see veelgi erilisem :) Last week was just wonderful. Weather has been so sunny and warm. I had a run 3 times, but i'm planning to increase it to 4 times per week. Besides running, luckily, i still find some time for my hobbies. For example, i found time to play guitar. Don't remember, when i did that last time. Sadly only few nights, because i've managed to tune my guitar so "well", that none of the chords sounded the way they should have sounded :) Oh, i wish i could play it right already. To this moment, is done, posted and delivered, my ITE III tote. It was interesting to use this material. I've done once before a felted tote. This was made of preyarn (don't know if it's the correct word for this.) ITE tote was made of brown and blue Huoppanen. I used it first time. It was easy to knit, went really fast :) When i was knitting, i had more thousand ideas in my head, what else can i do with this material. But, unfortunately i have only 24 hours and not a second more. The tote i received, was just beautiful, also felted. There were a lot of goodies inside too. Candies, some yarn and instructions to make a top, one craft magazine and some other fun stuff. About a week ago, i sewed myself one spring-blouse. I'm so pleased with it. It came out so cute-sweet-romantic and fits so well :) I got so many compliments due to this blouse. So this work was forth every stitch of it! :) By sewing most annoying is to copy patterns. Even cutting isn't that bad. With this pattern i'm planning to make few more blouses. With smaller sleeves though. This one has them so puffy. My sis wanted me to make her blouse with same pattern. We'll see... for her i need to make new copies of the pattern... :) This picture of me is one of my favorites. I even don't remember, that i liked some pic of myself that much :) It's just so beautiful... this sun reflection on floor and this room at all... very romantic. Congrats to my photographer! It's one of the best pics, what he's made.

Nauding või õnn / Pleasure or happiness

Kui elus tekib raske moment, siis tuleks mõelda kas järgmine samm annab sulle naudingu või õnnetunde, lõppkokkuvõttes. Minul on viimasel ajal raske õhtuti näksimisest hoiduda. Ma ei tea, kas see on seotud treeninguga. Tõenäoliselt kulutan palju rohkem energiat kui saan. Nii väga tahaks midagi põske pista, ühe peotäie nööbikomme... või teeks hoopis ühe sooja võileiva... kiusatusi on igal sammul :) Ja kui ma siis pistangi need nööbikommid põske, kas see pakub mulle naudingut? Kindlasti! :) Aga kas see teeb mind õnnelikuks, vaevalt. Need annavad lihtsalt tühist energiat ja kasu ei miskit. Mulle meeldib hommikuti kaua magada. Nädalavahetustel tõusen umbes 10 paiku, 11 paiku sööme ja mingi 12 paiku hakkame tegutsema. Selline mõnus aeglane hommik. Sel nädalavahetusel aga tuleb mul end varakult jalule ajada. Tavaliselt jooksen ma õhtuti, peale tööd kella 18-19 ajal. Maraton aga algab hommikul kell 9. Äkki ma ei oskagi hommikuti joosta!? Et seda teada saada, tuleks harjutada ka hommikuti jooksmist. Laupäeval panen end proovile ja üritan 8km joosta. Ma juba kujutan ette laupäeva hommikust heitlust oma peas - "kas minna jooksma või mitte, ma võin ju ka hiljem joosta, ma ei pea seda ju kell 9 hommikul tegema! Magaks tunnikese veel, voodi on ju nii mõnus soe ja pehme, aga õues on külm. Keha ka alles magab, ma ei jaksaks nagunii praegu nii pikka maad joosta" Sel hommikul pean küll tõsiselt mõtlema, kas tasub hetkelisele naudingule järele anda. Ma loodan, et praegu sellele hetkele mõtlemine aitab mul laupäeva hommikul tugev olla :) Sometimes, when it gets rough, you should think, will next step give you pleasure or happiness, eventually. Lately it's getting harder and harder for me to keep myself away from evening-snacks. I don't know, is it because of my trainings. Probably i burn too much calories than i receive. I have sush a big temptation to have a snack. Eat some M&Ms... or maybe a grilled sandwich... temptations on every step :) And when i eat those M&Ms, will it give me a pleasure? Oh yeah! :) But will it give me happiness, hardly. They will just give me some empty energy and no use for nothing. I love to sleep in on weekends. Usually i wake up around 10, then we eat around 11 and by 12 we are all up and busy. Nice slow morning. But on this weekend i have to get up early. Usually i run at evenings, after work around 17-18 o'clock. But marathon begins at 9 in the morning. Maybe i can't run in the mornings at all!? To find that out, i need to practice running in the mornings. On Saturday i'll test myself and try to run 8km. I can already imagine struggle in my head on Saturday morning "should i go out and run or not, i can run also later, i don't need to do it 9 o'clock in the morning! Maybe i just sleep one more hour, bed is so warm and comfy, but it's cold outside. My body is still asleep, i'm not gonna make it anyway, it's such a long run" On this morning i really need to think, should i give in to a momentary pleasure. I hope that thinking about this morning right now, will help me to be strong on Saturday morning :)

Maraton / Marathon

Niih, et asi ametlik oleks ja et mul ei oleks võimalust oma lubadusest ja eesmärgist taganeda, siis märgin selle asjaolu ka siin ära (oma tuhandetele lugejatele ;) ) Ma otsustasin maratoni jooksma minna. Mul on 28 nädalat aega treenida ning 30. september 2007. läheb jooksuks. See on 34. Berliini maraton. Maraton ise kulgeb maailma kiireimal rajal (loe: puuduvad suured tõusud-langused, mis hoogu ja jõudu kahandavad). Eelmisel aastal osales seal ca 30 000 inimest, neist ca 6000 olid naised. Eestlasi oli 19, naisi nende hulgas polnudki :) Mina lähen sinna oma töökaaslastega. Esialgu on kõik hoos ja nimekirjas on 18 vaprat, nende hulgas 8 naist. Kui meid sügiseks ka nii palju alles jääks, oleks ülikõva :) Et miks ma seda teen...? Sest ma tahan jälle Saksamaale minna ja saksa keelt rääkida :) Ei... :) tegelikult, ma teen seda selleks, et end proovile panna. Öeldakse ju, et inimvõimetel pole piire. Noh, mingisugused piirid siiski on ja ma tahaks teada, kust maalt siis lähevad minu võimete piirid. Ja mulle meeldib vaadata inimeste ilmet, kui ma neile ütlen, et ma lähen maratoni jooksma. See ilme on enam-vähem kõigil sarnane. Suur imestus ja sinna juurde kuuluvad ka sõnad "hull oled või!?", kuid samas nende näost paistab ka austus. Mina olen alati nende inimeste vastu suurt austust tundnud, kes maratonil osalevad. Maraton on raske ning kindlasti suur eneseületus. Juba see legend, mis räägib maratoni tekkest, on aukartust äratav. 42,195 kilomeetrit läbi joosta... ma ei kujuta ettegi, kui hea tunne see võib olla, kui see tehtud saab. Tegelikult natuke ikka kujutan ka :) muidu ma ju ei üritaks seda teha. Mulle meeldib joosta. Minu jaoks on see stressimaandav tegevus. Ma panen klapid pähe, hea muusika mängima ning jooksen. See aeg ma lülitan end välja igasugusest muust jamast, mis mu ümber toimub või toimunud on. Jooksmine aitab paha tuju enda seest välja rahmeldada. See aeg on minu enda jaoks, ma saan mõelda omi mõtteid või üldse mitte mõelda. Eelmisel nädalal ma alustasin oma treeninguid. Jooksin kolm korda nädalas - 3+2+5km. Üleeile jooksin nõks üle 4km. Täna saame kokku oma treeneriga ning teeme Cooperi testi, et teada saada, mis vormis keegi on ja see peaks aitama treeneril treeningkava koostada. Ma olen nii põnevil :) Kas ma suudan seda? Väike kahtluseuss on ikka sees, kas ma ikka olen selleks võimeline, kas ma olen piisavalt tugev? Ma ise tahaks seda küll väga-väga. Ma tunnen end juba võrreldes eelmise nädalaga tugevamalt. Kuu aja pärast ehk tunnen end ka lisaks tugevusele ka julgemalt ning kindlamalt. Sellest hoolimata on vahel vaja kuulda, et ma olen tubli ja keegi võiks mind vahel julgustada, et ma saan hakkama. :) So, to make it formal and to be sure, that i have no chance to brake my promise and i won't back off from my aim, i'll just mention it also here (to my many readers ;) ) I decided to run a marathon. I have 28 weeks time to train and on 30th September 2007 i'll run. It's 34th Berlin marathon. The course is flat and fast (read: no big ups and downs, that will reduce strength). There was ca 30 000 participants last year, ca 6000 were women. Estonians were 19, no femails :) I'll be going with my coworkers. At the moment all are so highly motivated and we have 18 bravehearts, 8 women among us. Why i'm doing it... Because i want to go to Germany again and speak german :) No... :) actually i'm doing it because i want to test myself. There's a saying, that human powers have no limits. Well, there are some limits and i'd like to know, how far mine will go. And i like people look on their faces, when i tell them, that i'll run a marathon. The look is almost same every time. Big astonishment and it belongs with words "are you crazy?!" but there's also respect. I've always admired people, who run a marathon. The legend about marathon is awing. I can't imagine how good it must feel to run 42,195km... well, actually i kind of do... otherwise i woudn't try it :) I really like running. It helps to deal with stress. I'll take my mp3-player, put a good music to play and i'll just run. This is the time for myself, i'll shut myself out, i'll run all problems away. This is the time for myself, i can think or not to thing at all. Last week i started my training. I ran three times: 3+2+5km. Day before yesterday i ran a bit over 4km. Today we will meet our trainer and we'll make Cooper test. This will help our trainer to make us good training schedules. I'm so excited! I'm i strong enough? Will i do it? I really-really want to do it. I feel myself already stronger compared to last week. After a month training hopefully i'll feel myself, additionally of being stronger, also more secure. Anyway, it would be good time-to-time to hear, that i'm good and brave and encourage me, that i'll make it :)

Naistepäev / International Women's Day

Täna on siis naistepäev. Tore päev muidugi... tuuakse lilli, maiustusi, jagatakse kallistusi... armas. Milline naine ei armastaks tähelepanu?! :) Aga minu jaoks ei ole see küll mingi eriline päev. Ma arvan, et naisi võiks ka mõni muu päev tähele panna. Lihtsalt niisama, sest tuli selline tuju peale. Töökaaslastele hommikul kommi tuua, teha komplimente, päeva lõpus väike vein ja viinamari, lihtsalt koos istuda jne. Miks peab selleks kalendris märge olema, et mehed seda teeks?! Õnneks mu oma kallim märkab mind ka lihtsalt niisama päevadel :) Ta üllatab mind vahel lilledega, vahel kingib mõne hea plaadi või raamatu. Nii tore on ju kingitusi saada. Ja eriliseks teeb selle just see, kui see ei ole seotud mõne tähtpäevaga, vaid lihtsalt niisama. Today is International Women's Day. Nice day... you get flowers, sweets, hugs... lovely. What kind of woman wouldn't like that kind of attention?! :) But for me the day doesn't mean much. I think that men could pay attention to women in any other day. Just like that. Bring some candy to your coworkers in the morning, make compliments, in the end of the day some wine and grapes, just get together. Why there has to be a mark in the calendar to get that attention? Luckily my sweety notices me just like that :) He surprises me sometimes with flowers, sometimes with a good CD or with book. Don't you just love to have presents!? :) And what it makes special, is, that it's not caused because of somekind of holiday, but just like that.

Ei tohi teha suuri plaane / You shall not make big plans

Mul olid nädalavahetuseks nii suured plaanid. Plaanisin reedel rahvusvahelise kotiprojektiga alustada. Laupäeval plaanisin ühe pluusi välja lõigata ja vähemalt alustada kokkuõmblemist ja pühapäeval oleks sellega siis lõpetanud ning õhtuti teleka ees oleks pühendunud koti tegemisele. Aga juhtus nii nagu tihti juhtub plaanide tegemisega. Kõik läks vett vedama. Reede läks plaanipäraselt, läksin koju ja alustasin koti tegemist. Laupäeval aga hakkas mu vasak käsi meeletult valutama. Proovisin ta kaela siduda - ei olnud hea, proovisin lihtsalt rahule jätta ja mitte liigutada - ei olnud hea. Mitte kuidagi ei olnud hea. Viimaks leidsin asendi, milles käsi tunda ei andnud - löötsakil diivanil, kuhi patju käe all. Selles asendis oli õnneks võimalik kududa. Ja nii ma siis kudusingi terve nädalavahetuse kotti. Mis iseenesest oli muidugi hea, sest üle poole sain tehtud :) Aga sellest siis moraal, ei tohi suuri plaane teha. Plaanida võib, aga väikseid asju :) Aga kotist. Minu idee on teha kott, milles oleks midagi rahvuslikku. Mõtlesin teha enda kodukandi seelikutriibu mustrilise, aga neid värve ei olnud saada. Siis mõtlesin kududa omakandi kindakirjalise koti, aga ei leidnud kuskilt Saarde kindakirja. Aga soov midagi rahvuslikku lisada on suur :) Uurisin siis lihtsalt natuke vanarahva sümboleid ja leidsin ühe idee, mida üritan kotil rakendada. Seega esialgne idee on vahepeal mitu-mitu korda juba muutunud. Minu kingisaaja tahab saada suurt kotti. Ostsin 2 tokki sinist Huopaneni, aga sellest vist jääb siiski väheks, pean ka teist värvi kasutama. Algselt plaanisin teha ainult sinise ja siis hiljem valgega peale tikkida. Nüüd tuleb aga kolmas värv ka juurde. Eks näis, mis lõpuks saab. I had such a big plans for the weekend. On Friday i planed to start with Tote Exchange project. On Saturday i wanted to cut out one blouse and at least begin with sewing and on Sunday i planed to finish with blouse. On evenings, during watching TV, to knit the tote. But on Saturday morning my left sholder started to make me terrible pain. I tried to tie it to the neck - didn't felt good, i tried just leave it be and not to move - didn't felt good. I tried to find a position, how it could feel good. And finally i lied on coach, big heap of pillows under my arm. Luckily it was possible to knit in this position. So, i spent whole weekend lying and knitting. Which eventually was good, as i go over half of tote done. But the moral is - don't make big plans! :) But about the tote. Idea is to make a tote, which has something ethnical. First idea was to use my home village traditional skirt pattern, but i couldn't find all needed colors yarn. Then i thought, i'll knit tote with my home village mitten pattern. But i didn't find Saarde village mittern pattern :) But the idea to use some traditional Estonian patterns was still there. Then i made a little research about folk symbols and found some great things, what i can use. My partner wants to have a big tote. I bought one color Houpanen, but it's not enough, so i have to use some other colors also. So, my first idea has changed many-may times already. I'm excitec, what will come out of all this :)

Superluks!

Kuna homme vabariigi aastapäev, siis täna 3 tundi lühem tööpäev. Juhuuu!!! :) Eile tellisin Harrietist omale mõned tokid Huopaneni ToteExchange III projekti jaoks. Kuna tähtaeg läheneb, siis oli lõnga kibekiirelt vaja. Uurisin neilt, kas on võimalik kaubale ise järele minna. Ja mulle vastati juba samal päeval, et see on täitsa võimalik. Nende fotostuudio asub mu töökohale väga lähedal. Leppisime kokku, et täna saan sealt kauba kätte. Eile tellisin, täna lõng käes - superluks! teenindus. Mul on peas ettekujutus kotist, loodan, et ka teostus tuleb sama hea. We have national holiday tomorrow, there for we have 3 hours shorter workday. Yesterday i ordered yarn for my tote exchane project. As the deadline is close, then i needed yarn fast. I asked, would it be possible to pick it up somewhere and they answered me already on the same day, that it's doable. Their photostudio is close to my office. We agreed, that i'll pick it up today. Yesterday ordered, today i got it! I have a image on my head, how the tote will look like, i hope the realization will be same good.

Sõbrapäev

Kooli ajal olid oodatuimad "pühad" jõulud ja sõbrapäev. Sest siis pandi kooli valvelaua juurde postkastid, kuhu sai tervitusi klassikaaslastele ja ka teistest klassidest õpilastele panna. Kuna neid tervitusi jagas Kellahelistaja-tädi, mitte ei pidanud tervitusi ise kohale viima, siis oli võimalus sinna ka anonüümseid tervitusi panna :) Vahetundidel oli nii põnev sõnumeid oodata: mitu tuleb? kes saatis? See oli tore traditsioon. Sõbrapäevi on mu elus olnud ikka palju-palju juba :) Õnnelikke ja mitte nii õnnelikke, lõbusaid ja isegi igavaid. Üks, mis meelde tuleb ja mis vist küll elu lõpuni meelde jääb, on küll väga värvikas. Ma käisin siis veel keskkoolis. Istusime ühe sõbranna juures koos, pidasime eht plikade õhtut. Keerutasime pudelit ja taldrikut, tuju oli väga ülemeelik ja hea :) Õhtu lõppedes hakkasime siis üksteist koju saatma. Tee peale aga jäi ühe sõbrantsi tolleaegse silmarõõmu maja. Uljad nagu me olime, saabus suurepärane idee sellele kutile akna taha lumememm ehitada. Peaks vist mainima, et ilm ei olnud sugugi soosiv lumememme ehitamiseks. Väljas oli suur sula, lund veel oli, aga see oli väga lödi ja vett täis. Oi, küll sai itsitatud ja kõkutatud. Me olime neljakesi, kolm pliksi enamus ajast naersid ja üks, kes alguses polnud üldse nõus minemagi, see siis ehitas seda memme. Valmis ta sai, mitte küll suur ja uhke, aga pisike ja armas. Ja millist rõõmu me saime sellest ehitamisest :) Minu tänane sõbrapäev on ka üks meeldejäävamaid. Hommikul ärgates üllatas musi mind kingiga. Kuigi leppisime kokku, et sel aastal kinke ei tee vaid panustame mõnusale nädalavahetusele ning läheme välja. Ta kinkis mulle raamatu "Kitarrimäng võhikutele" :) Üks hea raamat, mis peaks mul aitama kitarrimängu selgeks saada. Nii armas temast. Ta nii tahab, et ma selle ikka selgeks saan, siis saame koos mängida. Hommikul kui tööle jõudsin, siis üllatas mind suur tulbikimp laual. Juures oli kaart: "Sinu Mittesalajaselt Austajalt". Süüdlast ei olnud vaja kaugelt otsida. Mu armas musi orgunnis need lilled mulle. See oli kõige ilusam üllatus, mis ma elu sees saanud olen. See on lihtsalt nii armas ja soe :) Mul on terve päev naeratus näol olnud ja kui neid lilli vaatan, siis läheb see veel laiemaks :) Täna näpistasin natuke oma tööajast ja käisin postkontoris oma IT sõbrapakil järel. Eile õhtul helistasin postkontorisse ja uurisin, kas ikka on tulnud. Suure torisemise ja sõimu peale sain teada, et on küll. Mul oli kaks pakki, üks oli Yves Rocher'st kosmeetikapakk ja teine siis kingitus. Kosmeetikapaki sain lihtsalt kätte, aga teine pakk oli kuidagi süsteemi ära kadunud. Täna tädi seda enam ei leidnud. Raius ja raius, et mulle pole rohkem pakke. Viimaks tuli üks kogenum tädike, kellel õnnestus see pakike siiski süsteemist leida. Mulle anti mõista, et tegemist on "maksikirjaga" mitte "pakiga". No tõesti... Aga see, mis pakist välja tuli! Oh ja ah!!! Ma olen nii õnnelik selle üle. Mulle kingiti maailma kõige ilusam vanutatud kott. Täpselt minu värvid, küsimustiku täitmisest kasu kah ;) Kotist tulid välja veel kõrvarõngad ja sobiv käekett. Hästi armsad helesinised (seegi mu lemmikvärv). Ainuke kurb asi on selle juures see, et mul pole kõrvas auke :) Ja minu soov - eksootilised puuviljad - oli ka täidetud. Suur-suur tänu Sulle mu salasõber! Üllatusi tuli ka kosmeetikakotist. Tellisin sealt omale ühe lõhna ning tahtsin saada ka ühte vesti. See oli aga paraku juba otsas ja siis saadeti mulle selle asemel üks kingitus. Kingituseks sain lõhna Evidence. No paremini ei saanud nad kinki valida. Seda tellimust tehes kaalusin selle lõhna tellimist, kuid otsustasin siiski loobuda ja nüüd! ta-daaa! nad kinkisid selle mulle ise. Lihtsalt suurepärane, see on sada korda parem kui see vest oleks olnud :) Vat selline tore sõbrapäev oli mul. Täis üllatusi ja kingitusi. Nii palju positiivseid emotsioone ühel päeval, sellest jätkub tükiks ajaks.

Minu vanaemast...

Eile lugesin ühte blogi, kus inimene rääkis leinast ja kuidas ta sellest üle sai. Ta oli hästi pikka aega kurb olnud ja siis ühel ööl nägi ta seda inimest unes. Unenäos oli see leinatav õnnelik ja terve ning ta nägi igati hea välja. Ta nägi teda ainult korraks ja terve ülejäänud unenäo ta üritas teda uuesti näha, kuid tulutult. Hommikul ärgates oli ta veel kurvem kui enne. Lõpuks ta mõistis, et tal oli lihtsalt vaja näha teda naeratava ja õnnelikuna. Ning mõned päevad edasi ta tajus, et see raske tunne, mis teda kogu aeg vaevas, oli kergem. Eile õhtul mõtlesin ma oma vanaema peale. Ta oli mul hästi tore ja hästi hea vanaema. Kui me veel väikesed olime, siis tema vaatas meie järele, kui vanemad tööl olid. Ta õpetas meile, kuidas kõrrenukku teha. Ta riidles meiega, kui puude otsas ronisime. Ta rääkis igasugu huvitavaid lugusid oma lapsepõlvest ja hilisemast elust. Vanaema tegi hästi palju käsitööd. Tõenäoliselt pärisin ma oma käsitöötuhina ka temalt. Alati ta kudus midagi või tikkis. Ta on teinud mitu põrandavaipa. Kõik käsitsi tikitud. Nii kahju, et enamikku enam alles ei ole, isegi pilte pole. Viimane vaip, mis ta tegi, on alles. See on mu vanematekodus minu ja mu õe toas. Ma mäletan, kuidas ta seda tikkima hakkas. Ta tikkis selle vanade kartulikottide peale. Pesi need ära ning õmbles kokku paraja suuruseni. Ta hakkas tikkima kuskilt keskelt. Mustrit tal ei olnud. Tegi kõik oma peast. Ma mõtlesin, kuidas tal muster küll välja tuleb? kuidas see kõik kokku jookseb? Aga tuli välja just nii nagu peab. Seda vaipa vaadates tulevad mulle meelde jutud, mis ta rääkis seda vaipa tehes. Vaibas on sees ka mõned vead, aga need teevadki selle kuidagi veel armsamaks. Sokke-kindaid sai temalt ka alati kuhjade viisi. Mis tal muud teha oligi kui kududa. Hiljem, kui me oma majja kolisime, siis käisin ma ikka tema juures istumas ja juttu ajamas. Vahel oli see nii tüütu, sest ta rääkis lugusid, mida juba mitu korda kuuldid :) vanainimese asi. Aga ta oli ju meie vanaema ja käisime ikka teda vaatamas ja juttu ajamas. Ta suri tol suvel, kui ma olin esimest aastat sekkaripraktikal vallavalitsuses. Aasta enne surma oli tal insult. Peale seda ei olnud ta enam päris endine. Ta mälu oli halvem ja ta ei saanud enam hästi rääkida. Sõnad läksid sassi ja meelest ära. Tal oli paremaid ja halvemaid päevi. Mõni aeg enne surma oli ta tervis jälle parem, tundus et ta saabki päris terveks. Tavaliselt käisin ma iga päev peale praktikalt tulekut tema juurest läbi. Aga päev enne ta lahkumist ma ei läinud... mõtlesin, et ma lähen homme... aga homme oli juba hilja. Ma tunnen end siiani süüdi oma mitte viitsimise pärast. Ma oleks saanud veel ühe korra vanaemaga aega veeta, talle head meelt teha. Temale mõeldes tuleb mul alati nutt peale. Ma ei suuda temast rääkida, ilma et nutt peale tuleks. Ma tunnen temast nii suurt puudust! Sellest on ometigi varsti kolm aastat möödas. Ma tean, et see on võimatu, kuid ma tahaks teda nii väga veel kallistada ja talle öelda, kui kallis ta mulle on ja mul on nii kahju, et ma teda rohkem vaatamas ei käinud. Olgu see siis kasvõi unenäos...

Kotivahetus alaku!

Pühapäeval sain teada inimese nime, kellele mina hakkan kotti tegema. Minu kott rändab Kanadasse. Mõned mõtted juba on, mida teha, eks näis :) Igal juhul olen ma nii põnevil kogu sellest projektist.

Lumi-lumi-lumi...!!! :)

(Abit handicraft talk in the end) Viimaks ometi on siis talv kätte jõudnud. Andis ikka oodata teist. Nüüd on lund ja on külma, just nii nagu peab. Viimaks ometi saab suusatama minna :) Minu eelmise talve avastus oli, et mulle meeldib suusatada. Kooli ajal mul polnud suuskigi ja selle tõttu pandi meid, kellel suuski polnud, alati jooksma. Sellest tekkis vist omamoodi vastumeelsus suusatajate ja suusatamise vastu :) Aga eelmisel talvel õnnestus mind suusatama vedada. Mulle osteti isegi suusaülikond. Minu peamine vabandus oli, miks ma suuskama ei tahtnud minna: "Mul ei ole midagi selga panna!"- tüüpiline naine ;) Suusaülikonna olemasoluga pidin aga alla andma ja suuskama minema. Ja tuli välja, et see on täitsa tore tegevus. Nädalavahetusel käisin kodus. Üks imetore asi on juba see, et kodus oled, aga veel mõnusamaks tegi selle olemise see, et lumi on maas. Reede öösel sadas lund juurde ja järgmisel hommikul oli tore võimalus see ära rookida. Mul seda õnne see talv veel polegi olnud ja nii ma võtsin ette ja rookisin meie sissesõidu hoovi puhtaks. Seda lund oli ikka JUBE palju :) Aga öeldakse, et liigne agarus on ogarus. Hetk hiljem, kui olin meie sissesõidu puhtaks saanud, tuli lumesahk ja lükkas selle jälle lund täis. Siis oli küll tunne, et viskaks neid selle sama labidaga. Aga nuh, tõmbasin tiba hinge ja lükkasin ka selle lume uuesti tee kõrvale. See trenn ja higistamine kulus mulle täiega ära peale 2-päevast nuumamist konverentsil. Me käisime jalutamas, lumi sätendas ja kiiskas ümberringi. Meie maja lähedalt jookseb üks oja mööda, seal nägime parte ujumas. Kuidas neil küll jalad külmetama ei hakka!? :) Lumi on nii tore asi. Nii mõnus on tunne, kuidas see talla all krudiseb. Õhk hakkab sätendama, kui puudelt lund pudiseb. See kõik on nii ilus. Kuuvalgel jalutades heidab kuu varje ja üldsegi ei ole hirmus öösel jalutada, sest lumi teeb kõik palju heledamaks. Me oleme ikkagi põhjamaalased ja ilma lumeta talv ei ole talv. Tänud Taeva-Taadile, kes meile viimaks lund ja külma andis. Nüüd saavad ka hüljesed rahulikult poegima hakata ;) Ma tegin lumele ka oma esimese lumeingli. Oi! kui külm oli lumele pikali heita :) Aga ingel tuli ilus ja vahva on end korraks täiskasvanute kammitsaist lahti murda ja lapsikult käituda. Käsitööjuttu ka Nagu juuresolevatelt piltidelt näha, olen ma taas fotoka omanik. Vahepeal rändas see tibuke mööda Eestit ringi. Algas tema reis Pärnusse aastavahetuseks, sealt edasi käis ta ära Tartus, korraks Tallinnas ja taas Pärnusse tagasi. Nüüd on ta taas kodus ja ma sain kätte ühe pildi. Pilt on minu kingitusest, mille sain Isetegija foorumi Päkapikuprojektiga. Kõige mõnusamad asjad sellest kingist on muidugi need imepehmed ja imesoojad valged kindad. Need sobivad mulle lausa suurepäraselt :) Lisaks sain ühe karbi shokolaadinööbikomme, mis pildi tegemise ajaks juba otsa said, ühed koti kinnised, paar tokki lõnga ja natuke pärleid. Suured aitähhid veel kord minu päkapikule! Mõnusaid talvenaudinguid! Abit handicraft talk For a while i was without my camera, it was travelling around Estonia. Last week i finally got it back and had a chance to download a pic of my x-mas present i got from Isetegija x-mas project. The most wonderful things in this package were of course these supersoft and superwarm white mittens. They suit perfectly! :) I also got some chocolate (which didn't make it till pic was made, purse closures, couple stocks of yarn and some beads. Big thanks again to my secret friend!

Minu esimene kotivahetus

Igasugused vahetusprojektid on nii vahvad ja toredad asjad. Nii põnev on oodata inimese nime, kellele kingituse teed, huvitav on välja mõelda, mida kinkida ja vaeva näha tegemisega ning kõige põnevam on ju ise kinki oodata :) Mida sinu salasõber on välja mõelnud, et sind üllatada. Kodumaistest kotivahetustest olen seni välja jäänud ja nüüd võtsin kohe suurelt ette. Võtan osa rahvusvahelisest kotivahetusest. Täna on viimane registreerimise päev. Nüüd jään põnevusega oma salasõpra ootama :) My first purse exchange All kind of exchange projects are so great and fun things. It's so exciting to wait the persons name, whom you will make present, interesting to plan, what you will make and make an effort and the most exciting is to wait your own present :) What your secret friend has made, to surprise you. So far i haven't took part of local purse exchange projects and now i took a big challange. I'm participating in International purse exchange project. Today is the last day to register. Now i'll be waiting my secret friend's name :)

Lammas Kirju

Google'i Alert on üks vahva asi. :) Täna avastasin tänu sellele, et üks kena naisterahvas Kansas Cityst on leidnud kuskilt käpiknuku mustri, mis on tehtud Eesti traditsiooniliste kindamustritega. Nuku nimi on Kirju :) Nii lahe on näha, et keegi kuskil teisel pool maailma teab ka midagi Eestist. Google Alert is a fun thing :) Today i discovered, that one lady from Kansas City has found somewhere handpuppet pattern, which has traditional Estonian mittenpattern. Puppet's name is Kirju (Motley). It's so amazing, that someone from other side of the world knows something about Estonia.

Algus ja lõpp

Igasugune algus on hästi põnev. Nii põnev on alustada mingi uue käsitööprojektiga. Saab ju ajada näpuga järge mööda mustrit ja üritada teha täpselt nii nagu pildil, aga minul ei tule asjad kunagi nii nagu pildil :) Enamasti ma muudan töö käigus midagi või ei tule mul lihtsalt see asi välja nii nagu peaks, hoolimata sellest, et ma nii väga tahtsin teha nii nagu pildil. Igasugune uus suhe on hästi põnev. Ma mäletan, kui oma elukaaslasega tuttavaks saime. Mina elasin siis alles kodus ja tema oli Tallinnas. Me nägime üksteist harva, aga õnneks oli olemas MSN :) Alguses oli kõik nii uus ja huvitav. Me olime nii armunud. Ma ei kujutanud ettegi, et ma võiks üldse kunagi tema peale pahaseks saada või vihastuda. See tundus siis täiesti võimatu, sest ta oli ju nii hea ja armas. Meie suhte alguses keegi ütles mulle ka, et oh, küll see läheb mööda, see ei kesta kaua. Ma ei tahtnud seda uskuda. Ja ma vaidlesin tulihingeliselt vastu, et meie oleme teistsugused. Meil on kõik nii hästi ja see ei muutu kunagi. Aga ometi see muutus. Alguses püütakse ju endast alati paremat muljet jätta, teadlikult või alateadlikult. Aga miks ei võiks seda teha ka suhte jätkudes? Sest see on võimatu. Suhte käigus õpitakse üksteist tundma. Nii head, kui halba. See muudabki suhte tugevamaks. Selline suhe, kus üritatakse ainult teisele meele järele olla, enda tundeid alla surudes, ei ole mingi suhe. Selline suhe võib ainult lühiajaliselt kesta. Ma tahaks uskuda, et meie suhe on tänu igasugustele tülidele tugevam. Läbi vaidluste ja erimeelsuste saame teada, mis ühele meeldib ja mis ei meeldi. Alguses mulle kohe üldse ei meeldinud see, et iga väide, mis ma ütlesin, hakkas ta sellele vastu vaidlema. Hiljem ma sain aru, et see ei olnud otseselt vastu vaidlemine, ta lihtsalt arendas teemat edasi ja nii öelda avaldas oma arvamust, isegi kui ta minuga samal nõul oli. See tundus mulle nii imelik ja võõrastav. Aga kui ma ta sõpradega tuttavaks sain, siis ma sain aru, et nad ongi sellised :) Ja nüüd olen ma vist ise ka samasugune :) Arvamuse välja ütlemine on nakkav! ;) Lõpetamine... alati natuke kurb, aga hästi vajalik asi. Käsitöö projekti lõpetab viimistlus. Ilma selleta on asi poolik, jääb seisma riiuli äärele, kapi nurka, koti põhja... Alati kui seda näed, meenub, et näe... lõpetamata, peaks millalgi ära tegema... millal küll...? See jääb kuidagi närima ja häirib. Iga uue asja alustamisel meenub, et mõned asjad on ju alles lõpetamata, kuidagi süümekaid tekitav olukord :) Kui aga asi korralikult ära lõpetada, siis ei jää midagi närima, ei mingeid lahtisi otsi :) Suhetega on sama moodi. Iga suhe tuleb korralikult lõpetada. Selleks võib olla siis suur tüli, mille tagajärjel lihtsalt minnakse lahku. Kurb lõpp, aga vähemalt lõpetatud asi. Suhte saab lõpetada ka nii öelda ühisel kokkuleppel. Räägitakse asjad selgeks. Vahel just olekski vaja seda, et saadaks asjad selgeks räägitud. Mulle meenub seik seriaalist "Seks ja linn", kus Carrie jäeti maha post-itil (see kollane märkmepaber). Midagi jubedamat annab välja mõelda... Suhte saab lõpetada ka positiivselt. Asi ei pea üldsegi lõppema lahku minekuga. Niiöelda lihtsalt kooselu ehk vabaabielu (kuidas kellelegi meeldib) saab lõpetada abieluga. Ma arvan, et iga tüdruk unistab vähemalt mingil eluetapil valgest pulmakleidist, pulmapeost, mesinädalatest ja et saaks oma kallima kohta öelda "abikaasa", "minu mees", mitte mingisugune ebamäärane "elukaaslane". Mu kallis sõbranna vastab küsimusele "kellega sa elad" ausa vastusega, ta elab elukaaslasega. Elukaaslaseks on mu teine armas sõbranna. Elukaaslane on täiesti korrektne, nad ju elavad koos :) Sellest vastusest tekib enamasti mõnus segadus ja valearusaam, aga see just ongi lõbus :) Aga nüüd ma kaldusin teemast kõrvale :) Mis ma öelda tahan on see, et asjad tuleb lõpule viia ja mitte jätta lahtisi otsi, tuleb teha viimistlus :)

Kaladel on hea elu :)

Meil töö juures on kohe sekretäride laua juures suur akvaarium. Ja suure all ma mõtlen ikka SUUUR. See on oma meeter kõrge, meeter lai ja kaks meetrit pikk. Selles on suured kalad nagu taimesööja piraaja, ahvenalised, papagoi kala, paar põhjakoristajat ja üks pisike sägaline Kusti. Kalu on nii hea vaadata. See on kuidagi rahustav, mõtteid koondav, stressi maandav. Kui ma täna kalu vaatasin, siis ma mõtlesin, et küll on neil ikka hea elu. Nad ei pea muretsema, kust süüa saab, sest üle päeva puistatakse neile mõnusat maiust. Nad ei pea "tube koristama", kord nädalas käib kala-onu, kes kõik puhtaks teeb. Nad ei pea isegi oma elu pärast kartma, sest kõik kalad saavad omavahel hästi läbi. Vahel suur piraaja ajab mõnda taga, säga Kusti togib neid oma vuntsidega, aga sellest pole ju midagi. Tiba särtsu igapäeva elus peab ju olema :) Inimestel võiks ju olla sama lihtne. Aga nii see õnneks ei ole. See jama on jah, et tube peab ise koristama, oma elukese pärast ei pea ka just kartma. Aga vahel särtsu jääb küll väheks. Mõni võib-olla ei pane seda tähelegi. Sest kõik on ju korras, ei ole muresid, probleeme. Kõik tundub sujuvat just nii nagu vaja. Õnneks või kahjuks vahel aga leitakse, et see rahulik "uimelu" ei ole just kõige parem ja otsitakse midagi, mis elule värvi annaks. Kes otsib, see ka leiab :) Värvikaid elamusi!

Natuke käsitöö juttu

Pole ammu ühtegi käsitöö posti olnud. Tegeldud on aga hoogsasti. Laupäeval panin posti Päkapikuprojekti kingituse, aga läks nii kiireks, et pilti ei jõudnudki teha. Ehk siis kingisaaja teeb ja saan ikka endale ka mälestuseks :) Pakki postkontorisse viies sain kätte ka oma paki. Sain omale imesoojad ja imepehmed kindad. Need on nagu kaks jänkut, karvased ja pehmed :) Kinnaste seest leidsin ka paar üllatust. Aga pilti näitan hiljem :) Eile IT kokkusaamisel lõpetasin ära õe jõulukingituse. IT kokkusaamised on alati nii mõnusad, soojad üritused. Saan sealt alati nii positiivse laengu ja teistega koos olles ununevad kõik muud mõtted ja mured. Aga nüüd põhjus, miks üldse kirjutama hakkasin :) Juba päris tükk aega tagasi käisin Rahva Ülikoolis nõelviltimise kursusel, seal valmisid kaks päkapikku. Nüüd siis viimaks õnnestus nad ka jäädvustada. Neil ju pidevalt käed-jalad tööd täis praegu, ei õnnestu neid tabada kogu aeg. Käed-jalad käsitöötraadist ja ümber - üllatus-üllatus - villaloor :) Päkapoisil habemeks kraasimata villa krussid. Päkapliksil seelikuosal meriinovillatriibud. Hästi vahva on neid pisikesi tegelasi teha. :)

Avastused

Tänu oma kaalukaotusele ma päev-päevalt taasavastan end. Avastan asju, mida varem teha ei saanud või ei jaksanud. Näiteks jooksmine - ma taasavastasin enda jaoks jooksmise. Saksamaal ma käisin peaaegu iga päev hommikuti jooksmas. Nii mõnus tunne oli. Mäletan, kui raske oli alguses. Treenisin end nii, et jooksin alguses 3 minutit, siis kõndisin 2 minutit, siis jälle jooksin 3 minutit jne. Hiljem need jooksuminutid kasvasid ja kõnnipausid lühenesid. Lõpuks suutsin ma vabalt 15-20 minutit järjest joosta. Esmaspäeval üks armas sõber soovitas mul endast halb välja raputada. Esmaspäeva õhtul oli õues torm. Mõtlesin, kas ma ikka lähen sellise ilmaga välja. Õnneks otsustasin ikkagi minna. Võtsin oma kõnnikepid ja vihtusin kõndida. Kõndisin mitu tiiru ümber A le Coqi staadioni ja ümbruskonna. Tuul puhus nii kõvasti, et raske oli liikuda. Aga tundsin, et sellest jääb ikkagi veel väheks, ei olnud seda õiget rassimise tunnet ja paha tuju ei tahtnud ka veel kehast väljuda :) Viimaks siis võtsin kepid käte küljest lahti ja hakkasin jooksma. Jooksin ühe tiiru ümber staadioni, mõtlesin veel, et ei tea, kas jaksangi terve tiiru teha. Jaksasin :) Jooksin selle tiiru ära ning siis kõndisin ühe tiiru. Tundsin, et rammu on veel ja panin veel ühe jooksutiiru ja SIIS tundsin, et halb on kehast väljas. Nii hea tunne oli, et lausa nutt tuli peale. Nagu oleks suurest koormast lahti saanud. Poleks arvanudki, et jooksmine võiks nii mõjuda. Nüüd on mind tabanud jooksutuhin, mul on ainult õigeid jalanõusid vaja. :) Eile oli nii hea päev :) Tunnen end siiani ühe suure rõõmupallina. Eile käisin jälle üle tüki aja ujumas. Vesi oli mõnusalt jahe, mitte külm nagu vahel juhtub. Ujulas piletimüüja oli küll tiba pahur, aga tühja sest :) Vahetasin riided ning läksin ujuma. Ujula oli mõnusalt tühjavõitu. Terviseujujate rajal oli ainult paar inimest. Ma sain mõnuga ujuda, ei pidanud kellegi järel ootama, eest ära ujuma või mööda trügima. Mõnusaks avastuseks oli, et ma suutsin vähemalt neli otsa järjest ujuda. See oli nii mõnus tunne, kui sain aru, et mul on jaksu rohkem ja ma olen tugevam. Öeldakse ju et terves kehas terve vaim :) Ma tunnen end tõesti HÄSTI. Sügisel ostsin omale pisikese mp3-mängija. Sain teda nautida paar kuud ja siis ühel päeval ta lihtsalt otsustas mitte enam pilti ette võtta. Jamad algasid sellest, et me ei suutnud enam leida ostutšekki. Tavaliselt ma ei viska kunagi taolisi tšekke ära. Ma ei viska eriti tavalisi toidupoe tšekkegi minema :) Aga see pisike tüüp oli kadunud nagu maa alla. Ilma tšekita seda poodi remonti vastu ei võetud. Leidsime siis ühe tuttava, kes oli nõus selle üle vaatama. Nädal aega ootamist ja lootmist, kuid tuli karm otsus, et temast enam asja ei saa. Ma ei saanud sellelt muusikat kätte ega ka muid andmeid. Mul oli sellest nii kahju ja ma olin enda peale nii pahane, et ma selle neetud tšeki ära olin kaotanud. (Sellest mu esmaspäevane paha tujugi). Aga ma sain sellest jooksuga üle ja mõtlesin, et see oli ju ainult asi, mis sest ikka taga nutta. Mis lännu, see lännu. Ma ostan parem uue :) Ja eile ma saingi omale ilusa armsa tumepunase tibu :) Rõõmupulk on Grundigi oma, omab suuremat mälumahtu (1G) ja sellel on veel muid lisavidinaid, mida eelmisel polnud. Tšeki panin tunnistaja silme all kindlasse kohta :) Ma loodan, et mu uue tibuga ei juhtu nii pea midagi ja ta pakub mulle pikaks ajaks rõõmu ja muusikat :) Nagu enamikule naistele, nii ka mulle, meeldib shopata. See on mul aga suht uus "hobi". 12kg raskemana ei meeldinud mulle üldse poes käia. Riiete ostmine oli üks suur vaev ja enamasti ma sain sellest ainult paha tuju, sest mitte miski ei mahtunud selga mis meeldis ja mis mahtus, see ei meeldinud eriti ja ei istunud ka kuidagi. Aga NÜÜÜD! :) Nüüd mahuvad mulle selga riided, mis mulle meeldivad ja need isegi istuvad ilusti mu seljas :) Eile otsisin omale midagi jõulupeole selga panekuks. Käisin PTA-s ja seal juhtus selline huvitav asi, et stangel ei olnud minu suurust - olid ainult suured numbrid :) Varem oli kogu aeg vastupidi. Kõik vähegi meeldivad riided ei mahtunud mulle selga. Kodus panin siis kogu komplekti üll' ja ma ei saanud end peegli eest minema :) Ma tundsin, et ma olen ILUS. Seda tunnet ei ole mul mitu aastat olnud. Ma keeverdasin tükk aega peegli ees, vaatasin end ühelt poolt ja teiselt poolt - ma olen ilus :) Elukaaslane ütles mulle seda varem ka, et ma olen ilus. Mida siis armastav mees muud ütlema peakski!? :) Aga kui sa end ise ei tunne ilusana, siis ei usu sa ka seda, mida sulle öeldakse. Aga eilsest jõudis minu teadvuseni, et ma olen ilus. Kas see teeb mind nüüd edevaks?! Ma arvan, et mitte. Ma tunnen end enesekindlana ja julgena. See on imeline tunne :) Eilse tegi toredaks ka see, et meil oli õhtul elukaaslasega väga ilus õhtu. Ta ütles mulle: "Kallis, ma tahaksin seda küll väga, aga ma ei oska su mõtteid lugeda". Pahatihti just sellest probleemid tekivadki, et inimesed ei mõista üksteist. Üks mõtleb ühte ja teine saab hoopis teisiti aru. Ja kõige hullem on veel see, et ei räägita asju selgeks, et mida siis õigupoolest taheti öelda või mõista anda tegudega. Minu jaoks on samuti võõras oma mõtetest-tunnetest rääkida. Aga hiljuti kogesin, et rääkimine on vabastav. Kõike ei jaksa endas hoida, see võib kohutavalt piinav olla. Aga kui kõik südamelt ära rääkida, hakkab palju kergem, ausalt :) Minul ongi tegelikult see viga, et ma ei oska valetada. Mingid pisivaled tulevad veel välja, aga mõne jaoks on need ka kindlasti nii läbinähtavad. Ma ei teagi, kas see on hea või halb omadus. Esialgu arvan, et ma ei hakka end selles osas muutma :) Vahel on ikka jube sant tunne, kui tunned, et sind loetakse nagu raamatut. Üritad küll kaval olla ja varjata oma tõelisi tundeid-mõtteid, aga siis öeldakse sulle midagi, mis teeb selgeks, et ära näe vaeva. Ma tean küll, mida sa tegelikult mõtled. Selline asi teeb mind kuidagi relvituks ja ma tunnen end kui alasti. Siis ma tunnengi, et mis ma siis ikka üritan, ma räägin parem ära, kuidas asjad tegelikult on. Kuid liigne ausus ei ole ka hea, ma pean seda meeles pidama :) Tuli üks pikk postitus. Vahel lihtsalt mõte jookseb ja sõrmed liiguvad mõtetest kiiremini :) Soovin, et maailmas oleks rohkem inimesi, kes on otsekohesed ja kes muud moodi ei saa, kui tahavad aina asju selgeks rääkida :)

Christmas spirit

Sel aastal on kogu see värk kuidagi nutune. Mul ei ole mingit jõulutunnet, ei mingit tuhinat, ei mingit ootusärevust. Eelmisel aastal ma jändasin rõõmuga ise jõulukaarte teha ja jõulukaunistusi. Kõigile tegin kingitused ise. Isegi jõuluõhtul õmblesin mingeid asju veel kokku. Aga sel aastal ei midagist... Teen küll kingitusi ise ja kaardidki on ise tehtud (kuigi saatmata veel). Aga täna õudusega avastasin, et jõuludeni on AINULT 12 päeva. Mul on kingitused puha pooleli, tuba kaunistamata. Ja lundki ei ole. Jõulud peaks ju ilus aeg olema... Aga ei ole seda ilusat tunnet peal. Eriti nõmedad on küsimused nagu "anna vihjeid, mida kingituseks tahad". Ei taha mingit sunnitud kingitust. Tahaks ju südamest mõeldud kingitust. Kuidagi materiaalseks on kõik see värk muutunud. Ise üritan küll kõik kingid taas ise teha. Peab vist ööd appi võtma, sest päevast jääb väheks. Aeg lihtsalt kaob käest ära. Laupäeval on firma jõulupidu. Ehk saan sealt pisikese jõulutuhina, et tubagi ära kaunistada. Või vähemalt ühe hea peo :)

Mõtlen...

Filmid, mis PÖFFil nähtud, on mind pannud enda elu üle mõtlema. Nii mõnegi filmi puhul leian, et mul on ikka pagana hea elu ning mul pole mingit õigust selle üle nuriseda. Mul on kodu, kus elada; armastav mees; varsti ka päris enda kodu; hobid, milleta elu üldse ette ei kujuta; hea töökoht ning töökaaslased. Aga ometi juhtub aeg-ajalt nii, et ma ei ole rahul. Miks inimesed ei oska hinnata seda, mis neil on!? Alles siis saadakse aru, kui hea miski oli, kui seda enam ei ole. Miks tekivad tülid inimesega, keda sa armastad? Miks tehakse üksteisele haiget? Miks aetakse oma elu keeruliseks? Miks-miks-miks...? Minu peas on nii palju "mikse" ja vastuseid on niii vähe. Linnas elades tunnen kõige rohkem puudust sellest, et mul ei ole kellelegi rääkida "naistejutte" :) Mu parim sõbranna on minust nii kaugel ja kui kord kuus kokku saame, siis ei jaksa ju kõiki jutte ära rääkida. Aega jääb väheks. Pealegi, kõik emotsioonid ja sündmused, mida tahaks jagada vahetult, pole kuu pärast enam meeleski. Pean ennast küll avatuks ja heaks suhtlejaks, aga senini pole õnnestunud siit leida inimest, kellega jagada "naistejutte". Selleks on ju vaja inimest, keda sa jäägitult usaldad, vastastikuselt. Õnneks ei ole ta mu elust päris kadunud ja tänu sellele oskan ma ka rohkem hinnata meie väheseid kokkusaamisi. Hingerahu. Võiks ju arvata, et see on parim, kui kõik on korras, elad oma väikest elukest ja südames on rahu. Aga mulle jääb sellest vist väheks. Mulle meeldib, kui tunded möllavad. Ma ei taha olla kogu aeg roosa ja rahulik. See on ju igav! Ma tahan tunda, et ma elan. Hiljuti ma taipasin, et ma olen liiga mugavaks muutunud. Pidev rahu uinutab. Ma ei taha, et ma 30 aasta pärast mõtleks, mis mu elus siis kah põnevat oli...?