Algus ja lõpp

Igasugune algus on hästi põnev. Nii põnev on alustada mingi uue käsitööprojektiga. Saab ju ajada näpuga järge mööda mustrit ja üritada teha täpselt nii nagu pildil, aga minul ei tule asjad kunagi nii nagu pildil :) Enamasti ma muudan töö käigus midagi või ei tule mul lihtsalt see asi välja nii nagu peaks, hoolimata sellest, et ma nii väga tahtsin teha nii nagu pildil. Igasugune uus suhe on hästi põnev. Ma mäletan, kui oma elukaaslasega tuttavaks saime. Mina elasin siis alles kodus ja tema oli Tallinnas. Me nägime üksteist harva, aga õnneks oli olemas MSN :) Alguses oli kõik nii uus ja huvitav. Me olime nii armunud. Ma ei kujutanud ettegi, et ma võiks üldse kunagi tema peale pahaseks saada või vihastuda. See tundus siis täiesti võimatu, sest ta oli ju nii hea ja armas. Meie suhte alguses keegi ütles mulle ka, et oh, küll see läheb mööda, see ei kesta kaua. Ma ei tahtnud seda uskuda. Ja ma vaidlesin tulihingeliselt vastu, et meie oleme teistsugused. Meil on kõik nii hästi ja see ei muutu kunagi. Aga ometi see muutus. Alguses püütakse ju endast alati paremat muljet jätta, teadlikult või alateadlikult. Aga miks ei võiks seda teha ka suhte jätkudes? Sest see on võimatu. Suhte käigus õpitakse üksteist tundma. Nii head, kui halba. See muudabki suhte tugevamaks. Selline suhe, kus üritatakse ainult teisele meele järele olla, enda tundeid alla surudes, ei ole mingi suhe. Selline suhe võib ainult lühiajaliselt kesta. Ma tahaks uskuda, et meie suhe on tänu igasugustele tülidele tugevam. Läbi vaidluste ja erimeelsuste saame teada, mis ühele meeldib ja mis ei meeldi. Alguses mulle kohe üldse ei meeldinud see, et iga väide, mis ma ütlesin, hakkas ta sellele vastu vaidlema. Hiljem ma sain aru, et see ei olnud otseselt vastu vaidlemine, ta lihtsalt arendas teemat edasi ja nii öelda avaldas oma arvamust, isegi kui ta minuga samal nõul oli. See tundus mulle nii imelik ja võõrastav. Aga kui ma ta sõpradega tuttavaks sain, siis ma sain aru, et nad ongi sellised :) Ja nüüd olen ma vist ise ka samasugune :) Arvamuse välja ütlemine on nakkav! ;) Lõpetamine... alati natuke kurb, aga hästi vajalik asi. Käsitöö projekti lõpetab viimistlus. Ilma selleta on asi poolik, jääb seisma riiuli äärele, kapi nurka, koti põhja... Alati kui seda näed, meenub, et näe... lõpetamata, peaks millalgi ära tegema... millal küll...? See jääb kuidagi närima ja häirib. Iga uue asja alustamisel meenub, et mõned asjad on ju alles lõpetamata, kuidagi süümekaid tekitav olukord :) Kui aga asi korralikult ära lõpetada, siis ei jää midagi närima, ei mingeid lahtisi otsi :) Suhetega on sama moodi. Iga suhe tuleb korralikult lõpetada. Selleks võib olla siis suur tüli, mille tagajärjel lihtsalt minnakse lahku. Kurb lõpp, aga vähemalt lõpetatud asi. Suhte saab lõpetada ka nii öelda ühisel kokkuleppel. Räägitakse asjad selgeks. Vahel just olekski vaja seda, et saadaks asjad selgeks räägitud. Mulle meenub seik seriaalist "Seks ja linn", kus Carrie jäeti maha post-itil (see kollane märkmepaber). Midagi jubedamat annab välja mõelda... Suhte saab lõpetada ka positiivselt. Asi ei pea üldsegi lõppema lahku minekuga. Niiöelda lihtsalt kooselu ehk vabaabielu (kuidas kellelegi meeldib) saab lõpetada abieluga. Ma arvan, et iga tüdruk unistab vähemalt mingil eluetapil valgest pulmakleidist, pulmapeost, mesinädalatest ja et saaks oma kallima kohta öelda "abikaasa", "minu mees", mitte mingisugune ebamäärane "elukaaslane". Mu kallis sõbranna vastab küsimusele "kellega sa elad" ausa vastusega, ta elab elukaaslasega. Elukaaslaseks on mu teine armas sõbranna. Elukaaslane on täiesti korrektne, nad ju elavad koos :) Sellest vastusest tekib enamasti mõnus segadus ja valearusaam, aga see just ongi lõbus :) Aga nüüd ma kaldusin teemast kõrvale :) Mis ma öelda tahan on see, et asjad tuleb lõpule viia ja mitte jätta lahtisi otsi, tuleb teha viimistlus :)

Kaladel on hea elu :)

Meil töö juures on kohe sekretäride laua juures suur akvaarium. Ja suure all ma mõtlen ikka SUUUR. See on oma meeter kõrge, meeter lai ja kaks meetrit pikk. Selles on suured kalad nagu taimesööja piraaja, ahvenalised, papagoi kala, paar põhjakoristajat ja üks pisike sägaline Kusti. Kalu on nii hea vaadata. See on kuidagi rahustav, mõtteid koondav, stressi maandav. Kui ma täna kalu vaatasin, siis ma mõtlesin, et küll on neil ikka hea elu. Nad ei pea muretsema, kust süüa saab, sest üle päeva puistatakse neile mõnusat maiust. Nad ei pea "tube koristama", kord nädalas käib kala-onu, kes kõik puhtaks teeb. Nad ei pea isegi oma elu pärast kartma, sest kõik kalad saavad omavahel hästi läbi. Vahel suur piraaja ajab mõnda taga, säga Kusti togib neid oma vuntsidega, aga sellest pole ju midagi. Tiba särtsu igapäeva elus peab ju olema :) Inimestel võiks ju olla sama lihtne. Aga nii see õnneks ei ole. See jama on jah, et tube peab ise koristama, oma elukese pärast ei pea ka just kartma. Aga vahel särtsu jääb küll väheks. Mõni võib-olla ei pane seda tähelegi. Sest kõik on ju korras, ei ole muresid, probleeme. Kõik tundub sujuvat just nii nagu vaja. Õnneks või kahjuks vahel aga leitakse, et see rahulik "uimelu" ei ole just kõige parem ja otsitakse midagi, mis elule värvi annaks. Kes otsib, see ka leiab :) Värvikaid elamusi!

Natuke käsitöö juttu

Pole ammu ühtegi käsitöö posti olnud. Tegeldud on aga hoogsasti. Laupäeval panin posti Päkapikuprojekti kingituse, aga läks nii kiireks, et pilti ei jõudnudki teha. Ehk siis kingisaaja teeb ja saan ikka endale ka mälestuseks :) Pakki postkontorisse viies sain kätte ka oma paki. Sain omale imesoojad ja imepehmed kindad. Need on nagu kaks jänkut, karvased ja pehmed :) Kinnaste seest leidsin ka paar üllatust. Aga pilti näitan hiljem :) Eile IT kokkusaamisel lõpetasin ära õe jõulukingituse. IT kokkusaamised on alati nii mõnusad, soojad üritused. Saan sealt alati nii positiivse laengu ja teistega koos olles ununevad kõik muud mõtted ja mured. Aga nüüd põhjus, miks üldse kirjutama hakkasin :) Juba päris tükk aega tagasi käisin Rahva Ülikoolis nõelviltimise kursusel, seal valmisid kaks päkapikku. Nüüd siis viimaks õnnestus nad ka jäädvustada. Neil ju pidevalt käed-jalad tööd täis praegu, ei õnnestu neid tabada kogu aeg. Käed-jalad käsitöötraadist ja ümber - üllatus-üllatus - villaloor :) Päkapoisil habemeks kraasimata villa krussid. Päkapliksil seelikuosal meriinovillatriibud. Hästi vahva on neid pisikesi tegelasi teha. :)

Avastused

Tänu oma kaalukaotusele ma päev-päevalt taasavastan end. Avastan asju, mida varem teha ei saanud või ei jaksanud. Näiteks jooksmine - ma taasavastasin enda jaoks jooksmise. Saksamaal ma käisin peaaegu iga päev hommikuti jooksmas. Nii mõnus tunne oli. Mäletan, kui raske oli alguses. Treenisin end nii, et jooksin alguses 3 minutit, siis kõndisin 2 minutit, siis jälle jooksin 3 minutit jne. Hiljem need jooksuminutid kasvasid ja kõnnipausid lühenesid. Lõpuks suutsin ma vabalt 15-20 minutit järjest joosta. Esmaspäeval üks armas sõber soovitas mul endast halb välja raputada. Esmaspäeva õhtul oli õues torm. Mõtlesin, kas ma ikka lähen sellise ilmaga välja. Õnneks otsustasin ikkagi minna. Võtsin oma kõnnikepid ja vihtusin kõndida. Kõndisin mitu tiiru ümber A le Coqi staadioni ja ümbruskonna. Tuul puhus nii kõvasti, et raske oli liikuda. Aga tundsin, et sellest jääb ikkagi veel väheks, ei olnud seda õiget rassimise tunnet ja paha tuju ei tahtnud ka veel kehast väljuda :) Viimaks siis võtsin kepid käte küljest lahti ja hakkasin jooksma. Jooksin ühe tiiru ümber staadioni, mõtlesin veel, et ei tea, kas jaksangi terve tiiru teha. Jaksasin :) Jooksin selle tiiru ära ning siis kõndisin ühe tiiru. Tundsin, et rammu on veel ja panin veel ühe jooksutiiru ja SIIS tundsin, et halb on kehast väljas. Nii hea tunne oli, et lausa nutt tuli peale. Nagu oleks suurest koormast lahti saanud. Poleks arvanudki, et jooksmine võiks nii mõjuda. Nüüd on mind tabanud jooksutuhin, mul on ainult õigeid jalanõusid vaja. :) Eile oli nii hea päev :) Tunnen end siiani ühe suure rõõmupallina. Eile käisin jälle üle tüki aja ujumas. Vesi oli mõnusalt jahe, mitte külm nagu vahel juhtub. Ujulas piletimüüja oli küll tiba pahur, aga tühja sest :) Vahetasin riided ning läksin ujuma. Ujula oli mõnusalt tühjavõitu. Terviseujujate rajal oli ainult paar inimest. Ma sain mõnuga ujuda, ei pidanud kellegi järel ootama, eest ära ujuma või mööda trügima. Mõnusaks avastuseks oli, et ma suutsin vähemalt neli otsa järjest ujuda. See oli nii mõnus tunne, kui sain aru, et mul on jaksu rohkem ja ma olen tugevam. Öeldakse ju et terves kehas terve vaim :) Ma tunnen end tõesti HÄSTI. Sügisel ostsin omale pisikese mp3-mängija. Sain teda nautida paar kuud ja siis ühel päeval ta lihtsalt otsustas mitte enam pilti ette võtta. Jamad algasid sellest, et me ei suutnud enam leida ostutšekki. Tavaliselt ma ei viska kunagi taolisi tšekke ära. Ma ei viska eriti tavalisi toidupoe tšekkegi minema :) Aga see pisike tüüp oli kadunud nagu maa alla. Ilma tšekita seda poodi remonti vastu ei võetud. Leidsime siis ühe tuttava, kes oli nõus selle üle vaatama. Nädal aega ootamist ja lootmist, kuid tuli karm otsus, et temast enam asja ei saa. Ma ei saanud sellelt muusikat kätte ega ka muid andmeid. Mul oli sellest nii kahju ja ma olin enda peale nii pahane, et ma selle neetud tšeki ära olin kaotanud. (Sellest mu esmaspäevane paha tujugi). Aga ma sain sellest jooksuga üle ja mõtlesin, et see oli ju ainult asi, mis sest ikka taga nutta. Mis lännu, see lännu. Ma ostan parem uue :) Ja eile ma saingi omale ilusa armsa tumepunase tibu :) Rõõmupulk on Grundigi oma, omab suuremat mälumahtu (1G) ja sellel on veel muid lisavidinaid, mida eelmisel polnud. Tšeki panin tunnistaja silme all kindlasse kohta :) Ma loodan, et mu uue tibuga ei juhtu nii pea midagi ja ta pakub mulle pikaks ajaks rõõmu ja muusikat :) Nagu enamikule naistele, nii ka mulle, meeldib shopata. See on mul aga suht uus "hobi". 12kg raskemana ei meeldinud mulle üldse poes käia. Riiete ostmine oli üks suur vaev ja enamasti ma sain sellest ainult paha tuju, sest mitte miski ei mahtunud selga mis meeldis ja mis mahtus, see ei meeldinud eriti ja ei istunud ka kuidagi. Aga NÜÜÜD! :) Nüüd mahuvad mulle selga riided, mis mulle meeldivad ja need isegi istuvad ilusti mu seljas :) Eile otsisin omale midagi jõulupeole selga panekuks. Käisin PTA-s ja seal juhtus selline huvitav asi, et stangel ei olnud minu suurust - olid ainult suured numbrid :) Varem oli kogu aeg vastupidi. Kõik vähegi meeldivad riided ei mahtunud mulle selga. Kodus panin siis kogu komplekti üll' ja ma ei saanud end peegli eest minema :) Ma tundsin, et ma olen ILUS. Seda tunnet ei ole mul mitu aastat olnud. Ma keeverdasin tükk aega peegli ees, vaatasin end ühelt poolt ja teiselt poolt - ma olen ilus :) Elukaaslane ütles mulle seda varem ka, et ma olen ilus. Mida siis armastav mees muud ütlema peakski!? :) Aga kui sa end ise ei tunne ilusana, siis ei usu sa ka seda, mida sulle öeldakse. Aga eilsest jõudis minu teadvuseni, et ma olen ilus. Kas see teeb mind nüüd edevaks?! Ma arvan, et mitte. Ma tunnen end enesekindlana ja julgena. See on imeline tunne :) Eilse tegi toredaks ka see, et meil oli õhtul elukaaslasega väga ilus õhtu. Ta ütles mulle: "Kallis, ma tahaksin seda küll väga, aga ma ei oska su mõtteid lugeda". Pahatihti just sellest probleemid tekivadki, et inimesed ei mõista üksteist. Üks mõtleb ühte ja teine saab hoopis teisiti aru. Ja kõige hullem on veel see, et ei räägita asju selgeks, et mida siis õigupoolest taheti öelda või mõista anda tegudega. Minu jaoks on samuti võõras oma mõtetest-tunnetest rääkida. Aga hiljuti kogesin, et rääkimine on vabastav. Kõike ei jaksa endas hoida, see võib kohutavalt piinav olla. Aga kui kõik südamelt ära rääkida, hakkab palju kergem, ausalt :) Minul ongi tegelikult see viga, et ma ei oska valetada. Mingid pisivaled tulevad veel välja, aga mõne jaoks on need ka kindlasti nii läbinähtavad. Ma ei teagi, kas see on hea või halb omadus. Esialgu arvan, et ma ei hakka end selles osas muutma :) Vahel on ikka jube sant tunne, kui tunned, et sind loetakse nagu raamatut. Üritad küll kaval olla ja varjata oma tõelisi tundeid-mõtteid, aga siis öeldakse sulle midagi, mis teeb selgeks, et ära näe vaeva. Ma tean küll, mida sa tegelikult mõtled. Selline asi teeb mind kuidagi relvituks ja ma tunnen end kui alasti. Siis ma tunnengi, et mis ma siis ikka üritan, ma räägin parem ära, kuidas asjad tegelikult on. Kuid liigne ausus ei ole ka hea, ma pean seda meeles pidama :) Tuli üks pikk postitus. Vahel lihtsalt mõte jookseb ja sõrmed liiguvad mõtetest kiiremini :) Soovin, et maailmas oleks rohkem inimesi, kes on otsekohesed ja kes muud moodi ei saa, kui tahavad aina asju selgeks rääkida :)

Christmas spirit

Sel aastal on kogu see värk kuidagi nutune. Mul ei ole mingit jõulutunnet, ei mingit tuhinat, ei mingit ootusärevust. Eelmisel aastal ma jändasin rõõmuga ise jõulukaarte teha ja jõulukaunistusi. Kõigile tegin kingitused ise. Isegi jõuluõhtul õmblesin mingeid asju veel kokku. Aga sel aastal ei midagist... Teen küll kingitusi ise ja kaardidki on ise tehtud (kuigi saatmata veel). Aga täna õudusega avastasin, et jõuludeni on AINULT 12 päeva. Mul on kingitused puha pooleli, tuba kaunistamata. Ja lundki ei ole. Jõulud peaks ju ilus aeg olema... Aga ei ole seda ilusat tunnet peal. Eriti nõmedad on küsimused nagu "anna vihjeid, mida kingituseks tahad". Ei taha mingit sunnitud kingitust. Tahaks ju südamest mõeldud kingitust. Kuidagi materiaalseks on kõik see värk muutunud. Ise üritan küll kõik kingid taas ise teha. Peab vist ööd appi võtma, sest päevast jääb väheks. Aeg lihtsalt kaob käest ära. Laupäeval on firma jõulupidu. Ehk saan sealt pisikese jõulutuhina, et tubagi ära kaunistada. Või vähemalt ühe hea peo :)

Mõtlen...

Filmid, mis PÖFFil nähtud, on mind pannud enda elu üle mõtlema. Nii mõnegi filmi puhul leian, et mul on ikka pagana hea elu ning mul pole mingit õigust selle üle nuriseda. Mul on kodu, kus elada; armastav mees; varsti ka päris enda kodu; hobid, milleta elu üldse ette ei kujuta; hea töökoht ning töökaaslased. Aga ometi juhtub aeg-ajalt nii, et ma ei ole rahul. Miks inimesed ei oska hinnata seda, mis neil on!? Alles siis saadakse aru, kui hea miski oli, kui seda enam ei ole. Miks tekivad tülid inimesega, keda sa armastad? Miks tehakse üksteisele haiget? Miks aetakse oma elu keeruliseks? Miks-miks-miks...? Minu peas on nii palju "mikse" ja vastuseid on niii vähe. Linnas elades tunnen kõige rohkem puudust sellest, et mul ei ole kellelegi rääkida "naistejutte" :) Mu parim sõbranna on minust nii kaugel ja kui kord kuus kokku saame, siis ei jaksa ju kõiki jutte ära rääkida. Aega jääb väheks. Pealegi, kõik emotsioonid ja sündmused, mida tahaks jagada vahetult, pole kuu pärast enam meeleski. Pean ennast küll avatuks ja heaks suhtlejaks, aga senini pole õnnestunud siit leida inimest, kellega jagada "naistejutte". Selleks on ju vaja inimest, keda sa jäägitult usaldad, vastastikuselt. Õnneks ei ole ta mu elust päris kadunud ja tänu sellele oskan ma ka rohkem hinnata meie väheseid kokkusaamisi. Hingerahu. Võiks ju arvata, et see on parim, kui kõik on korras, elad oma väikest elukest ja südames on rahu. Aga mulle jääb sellest vist väheks. Mulle meeldib, kui tunded möllavad. Ma ei taha olla kogu aeg roosa ja rahulik. See on ju igav! Ma tahan tunda, et ma elan. Hiljuti ma taipasin, et ma olen liiga mugavaks muutunud. Pidev rahu uinutab. Ma ei taha, et ma 30 aasta pärast mõtleks, mis mu elus siis kah põnevat oli...?

PÖFF

Minu praegune elu keerleb PÖFFi ümber ja lainel. Paariks nädalaks olen üle võtnud öised eluviisid. Minu tavaline tuduaeg algab kümne paiku õhtul. Praegused päevad aga venivad väga pikaks :) Meie esimene film oli "Neli nädalat juunis". Inimeste vanus ei ole takistuseks tugevateks sõprussuheteks. Film oli ühest kriminaalse taustaga tüdrukust ning mälestustest tulvil vanaprouast. Nende vahel oli olemas kõige olulisem - vastastikune usaldus. Nad kuulasid kahekesi Billie Holiday'd, jõid konjakit ja jagasid teineteisele oma saladusi. Nad olid ühes suures majas erinevate korruste naabrid. Tooni annab just see põlvkondadevaheline erinevus ja sarnasus. Poola ehitajad ja romantiline lõpp lisab spektrisse värvi. Teine ühine film oli meil "Pariis, ma armastan sind". Iga režissöör sai ülesandeks teha Armastuse Linnas Pariisis kahe ööpäeva jooksul 5-minutiline lühifilm, mis näitaks metropoli linnaosade eripära läbi suuremate ja väiksemate armulugude. Filmis oli nii armulugusid, vampiire kui ka kurbi lugusid. Filmi kirjelduse järgi olin omale loonud filmist oma ettekujutuse, kuid film ei vastanud absoluutselt sellele ettekujutusele :) Järgmine film oli "Sina olen mina". Taas kord olin loonud omale ettekujutuse sellest filmist. Kirjelduse järgi tundus see väga sarnane meie oma filmile "Meeletu". Ei tea, kas just sellel samal põhjusel, aga kinos istus ka Elmo Nüganen. Film oli suht segane. Eluga rahulolematu arhitekt läks metsa elama, ehitas puu otsa mingi klaasist monstrumonni. Paistab, et mees on eluga rahul, mets-vaikus-loodus jne. Siis aga leiab ta lähedal asuvast suvilast mingi noorte seltskonna. Seal tutvub mees Dominykaga. Edasi näitab noorte sünnipäeva läbu ning kaadreid loost, mida jutustas üks noormees Dominykale. Kolmapäev oli minu jaoks nagu filmimaraton :) Õhtul seitsme paiku käisime vaatamas filmi "Tüütu mees". See kord loobusin igasugustest ettekujutuste loomisest. :) Selle filmi kohta leidsin hea kommentaari: "Kui sinust on metroorong neli korda üle sõitnud, lähed sa koju oma naise juurde, kes sind mööblitükina kohtleb. Selles maailmas ei ole tundeid, maitseid, lõhnu, muusikat ega laste naeru. Ent hallides tunkedes mehed koristavad laibad tänavalt mõne minutiga. Ühel päeval tuleb aga keldri seinapraost koogilõhna..." Just nii see oligi. See film pani mind mõtlema oma praeguse elu üle. Jumal tänatud, minu elu ei ole selline! :) Ma tunnen lõhnu, maitset, mul on värvikas tundemaalilm, mul on emotsioonid, ma armastan, ma ELAN. Peale seda pidime veel vaatama minema ühte saksa filmi "Wholetrain". Kahe filmi vahele jäi paar tundi aega. Selle sisustasime mõnusalt. Jalutasime vanalinnas, ma jõin esimest korda elus kuuma shokolaadi (mitte kakaod), tantsisin vanalinna munakivisel tänaval. Aga filmist... Seda filmi tahtsin ma kindlasti vaatama minna. Just selle pärast, et taas natuke Saksamaad näha. Wholetrain tähendab graffiti kõrgeimat saavutust, ehk siis kogu rongi täismaalimist. "Wholetrain" ongi film graffiti-kirjutamisest kui elustiilist, ühtaegu räägib see ka sõprusest ja meelekindlusest. Kohal oli filmi režisöör, kes rääkis peale filmi lõppu, kuidas film sündis. Ta rääkis, et hästi raske oli saada neid ronge, millele joonistada. Põhimõtteliselt kogu Euroopa ütles neile "ei", kuid õnneks toredad poolakad tulid neile vastu. Alguses olid raudteetöölised neid samamoodi nagu filmiski, kurja näoga vaadanud ja väga vastu olnud. Kuid kui pildid valmis, siis oli neil lausa kahju, et need maha tuleb pesta :) PÖFF veel kestab ning tihe nädalavahetus ongi ees täis filme ja ehk mahub tiba ka käsitööd. Päkapikuprojekti tähtaeg läheneb ju :)

Mardilaat

Eelmisel nädalal oli Saku Suurhallis Mardilaat. Mina käisin seal lausa kahel päeval. Esimesel päeval (neljapäeval) sain teha kiirtiiru enam-vähem kõigi lettide ümber. Nägin palju "tuttavaid" eelnevatelt laatadelt. Tuttavad jutumärkides, sest need tuttavad on müüjad, kellelt ma midagi ostnud olen või on nad lihtsalt mingil põhjusel meelde jäänud. Korraks ajasin juttu ka oma märgviltimise õpetajaga Liina Veskimägi-Ilistega. Küsisin nõu, kuidas tagant lahtise kannaga susse teha. Sain nipi teada ;) Eemalt nägin ka oma lapikursuse õpetajat Marja Matiisenit. Neljapäeval aga juttu ajama ei jõudnudki. Neljapäeval sain igal juhul ülipositiivse elamuse kogu sellest laadast ja sellest õhkkonnast. Laupäeval võtsin siis omale pikemalt aega. Võtsin meelega vähe sularaha kaasa, et mitte pankrotis lõpetada. Kõigepealt tegin ära ostud, milleks sinna läksin: paar tokki lõnga kahekordsete kinnaste jaoks, mõned heegelnõelad, ühe jõulukingi, sobivat tooni villa ja kõige kirjumat heiet nõelviltimise kursuse jaoks. Ja siis nagu kogemata ja meelega sattusid kotti ka heegelniidid värviüleminukutega, mõned pakid pärleid, veelkord jäid ette Liisu lõngad, siis veel Jõgeva värviüleminekutega villast lõnga ning valget heiet, ostsin ära ka esimese eesti keelse raamatu viltimise kohta. Sattusin ka nägema nõelviltimist. Ma kahtlustan, et see oli mu neljapäevase kursuse õpetaja Maaja Kalle. :) Nad meisterdasid seal päkapikke, pallikesi jne. Läksin koju ja proovisin ka. Tuli välja küll! Ma olen ikka nii andekas :) Laupäeval ajasin natuke juttu ka Marja Matiiseniga. Vaatasin seal erinevaid raamatuid ja tema tööde pilte. Kurvastusega pidin talle mainima, et ma pole ikka veel valmis saanud oma lapitekki, mis isegi enne kursust veel pooleli oli. Lihtsalt ei tule vaimu peale. Ja natuke on asi selles ka, et peale kursusel käimist vaatan ma seda tekki kui hullu tööd. Ma oleks selle kõik palju lihtsamalt tehtud saanud. Selline suur ajaraisk. Aga eks ma ta ükskorda valmis ka teen :) Ja päris ilma lapitööta ma ju pole olnud. Vahepeal olen teinud raamatukaasi ja beebipallikesi, beebiteki. Lihtsalt praegu on nii palju muid asju, mida tahaks proovida teha. Maailmas on nii palju erinevaid käsitööliike ja tehnikaid. Loomulikult kõiki ma proovida ei jõua, aga teeks nii palju kui jaksan ja võimalik :) Praegune suur lemmik on igal juhul viltimine. Minu jaoks on võlu selles, et asi saab suht kiirelt valmis ja ei ole vaja midagi õmmelda, ühendada jne. Asi valmib ühes tükis ja on enam-vähem kohe valmis ka. Ei mingit hilisemat susserdamist :) Laat oli ülitore ja kindlasti lähen sinna ka järgmisel aastal kui vähegi võimalik. Sain sealt palju ideid ja positiivset energiat. Nagu päikesekiir selles pimedas ja koledas aastaajas :) Tunnen, et aku on täis laetud ja jaksan kohe palju rohkem ja kiiremini jne :)

Märgvilditud suss-saapad

TÖÖVAHENDID: pesuseep (või lasteseep-seda kasutasin mina ka) papitükk käärid pliiats, paber käterätik (köögirätik) švamm või lapp - seebivee ära pühkimiseks villast lõnga, heiet - kaunistamiseks kilekott Ühele paarile saabastele kulub u. 300g villa (nii mulle poest öeldi ja nii tegin ka mina). Lõike tegemist vaata SIIT. Lõikeks sobib hästi kastipapp. Vaata mõni selline tükk, millele ei ole midagi peale trükitud. Trükivärvid võivad värvi anda. Enne kui hakkad tegema, pane valmis soojavee kauss ja pane seep sinna likku. Villa ära kunagi lõika kääridega, vaid rebi. Tee 2 kuhja, ühele ja teisele poole pappi. Ühele poolele pane 4-5 kihti. Villa hunnik peaks olema u. 5cm lõikest suurem. Villakihid peavad olema risti. Tõsta hunnik üles ja vaata läbi valguse, et ei oleks õhukesi auke. Kui on, kata need kohad villaga. Tõsta seebivett papile ja keera vill papi peale. Soe seebivesi on nagu liim. Soe vesi avab mingisugused poorid ja hõõrudes jääb vill papile. Tõsta lauale teine villahunnik, pane sinna peale esimene pool, keeratud pool allapoole. Kui teine pool on sama moodi peale keeratud, keera töö teist pidi, nii et viimati keeratud pool jääb laua poole. Tõsta tööle vett ja rohkesti seepi (seep on nagu liim). Töö peab olema märg. Hakka peopesadega hõõruma ringjate liigutustega sissepoole. Algul õrnalt, et ei tekiks volte. Hiljem tugevamini. Kui villa hakkab kortsu minema, siis tõsta tööle rohkem vett ja seepi ning hõõru ettevaatlikult. Hõõru (vildi) üks pool valmis (kui villa näppida, siis ei teki enam eraldi kiude), keera teine külg ning vildi. Kui mõlemad pooled on valmis, lõika lõige pooleks keskelt. Eemalda papp (lõige). Vormi kätega hõõrudes küljed siledaks, et ei oleks enam küljejooni. Võid ka kõvasti sikutada ja venitada. Kui vill on seestpoolt (papi küljest) jäänud veel natukene lahtiseks, hõõru saabast seest sama moodi nagu väljastki. Võta vett ja seepi ning hõõru. Kui saabas hakkab juba võtma saapa nägu, siis tuleb seda veel vanutada, et saavutada soovitud suurus. Selleks võta üks köögikäterätt, laota see lauale. Pane selle peale üks saabas, rulli koos linaga kokku ning rulli edasi-tagasi (u. 20 korda). Rulli rätik lahti ning keera saabas teist pidi ning korda sama protseduuri. Siis keera saapale teine külg ning rulli uuesti. Seda tee kuni saabas on parajas suuruses. Pikkupidi ja ristipidi, ühelt poolt ja teiselt poolt. Lõpuks tuleb veel seebivesi välja loputada. Selleks loputa saapaid vaheldumisi kuumas ja külmas vees. Viimasesse loputusvette võid lisada ka pesuloputusvedelikku. Vääna liigne vesi välja ning vormi saapad nii nagu soovid (pane kilekott jalga ja vormi jala kuju). Et kiirendada kuivamisprotsessi, võid saapad ka tsentrifuugist läbi lasta. Minul kuivasid muidu saapad 5 päeva radika ääres. Järgmine kord lasen kindlasti tsentrifuugist läbi. Minu saapad on veel viimistlemata, aga neid ma ei näita ka enne kui peale jõule, sest need on jõulukingiks mõeldud ja iial ei või teada, kes kuhu satub oma surfamisega :) Head meisterdamist!

Tihe nädalavahetus

Nädalavahetus möödus viltimise lainel. Reedel tegin lõikeid ja laupäev-pühapäev möödus villa hõõrudes. Valmis sain õe koti ja ühed suss-saapakesed. Mõlemad asjad veel kuivavad, kui see möödas, teen viimistluse. Plaanisin teha pühapäeval kaks paari papusid, aga laud, millel ma vildin, on nii madal, et mu selg väsib seal nii ära ja hakkas lõpuks nii valutama, et ei jaksanud enam. Eks see tuleb siis järgmisel nädalavahetusel ette võtta. Kui ma kunagi oma töötoa saan, siis sinna tuleb kindlasti üks kõrgem laud, millel püstjala töid teha nagu viltimine ja osad õmblustööd (lõike mahavõtmised ja riidest välja lõikamised). Praegu olen ikka nii hädas oma seljaga. Ei ole normaalse kõrgusega lauda. Viimaks on ka ehitusel märgata argengut. Isa käis nädalavahetusel siin ja ladus korstent. See on nii ilus :) Kahe päevaga tegi ta kaks täismehe pikkust ja natuke üle pea ka. Ma ei mäletagi, mitu meetrit ta nüüd jõudis, aga edasi saab ta teha alles siis, kui karkass ka püsti on. Pole lihtsalt midagi, millele tellinguid ehitada enne. Ja millal ükskord karkassi ehitatakse, teab ainult jumal taevas. Mehed pidid juba kaks nädalat tagasi tulema, aga keda ei ole, on ehitusmehed. Mis parata. Ehk nad ikka tulevad veel enne lund ja külmasid. Kohe üldse ei tahaks, et ehitus mitmeks kuuks (talveks) seisma jääks :(

Mõnus on olla

Ei tea, millest, aga mõnus on olla :) Nädalavahetusel käisin oma villavarusid täiendamas. Plaan õele jõuluks käekott teha ja siis mõned sussid. Manni blogis on hästi armas vilditud kott. Hästi jõulune ja ilus minu meelest. Õele tahaks ka midagi taolist, aga natuke argisemat. Tükk aega jahtisin uut Käsitöö numbrit. Käisin mitu päeva Kristiine keskuses ja mujal poodides, aga pidin ikka pettunult ja tühjade kätega koju minema. Nädalavahetusel siis viimaks sain ka ajakirja kätte. Meeldiv uudis on see, et järgmisest aastast hakkab see ilmuma 4 korda aastas. Väga vahva minu meelest. Siis on ajakiri rohkem hooajalisem ja rohkem ideid ja juhiseid, mida saab järele teha eesti keeles. Päris mitu asja on jäänud tegemata, sest keelest ei saa aru. Minu jaoks on uues ajakirjas nii palju huvitavaid ideid, mida tahaks järele teha. Üks huvitav asi on kootud lips. Mul ei olnudki äiakandidaadile head jõulukinki välja mõeldud ;) Jõulukinkidest rääkides, vihjasin eile ämmakandidaadile, et mulle võib mõne käsitööajakirja aastatellimuse kinkida. Ta oli selle vihje üle väga rõõmus ja kurtis mulle, et ta juba mitu aastat on omale jõuluks nõelapatja tahtnud, aga keegi ei kingi talle. Ma siis mõtlesin ja ütlesin, et ärgu siis palju enam kuulutagu seda, et äkki mul õnnestub parandada seda olukorda. Ühe õhtuga kaks kingimuret lahendatud nagu niuhti! Nüüd on veel see pisiasi, et need tuleb valmis ka teha. Egas midagi. Täna õhtul lähen veel juuksurisse ja peale seda saan end mõnusalt diivanile kerida ja jõulukinke edasi meisterdada.

Minu iiri nimi :)

Leidsin kuskil blogist testi, mis on su iiri nimi. Olen suur iiri muusika fänn ja tantsin ka iiri tantsu (õigemini tantsisin, sest treeninguid moment ei toimu) ja seega tahtsin ka kohe teada, kuidas mu iiri nimi sis kõlab :)

Your Irish Name Is...

Juverna O'Carroll

What's your Irish Name?

Juverna ei ole minu nimevalikus küll esimestel kohtadel, aga tore teada ikka :)

Minu esimene kübar

Laupäeval oli siis minu kaua-kaua oodatud viltimise kursus. Ma jäin niiiii rahule. Kartsin, et ega sellest esimesest katsetusest asja ei saa - see jutt, et esimene vasikas pidavat aia taha minema. Aga minu vasikas jäi täitsa aia sisse :) Ma olen nii rahul oma saavutusega. Õpetaja oli väga asjalik, tegeles kõigiga võrdselt ja aitas nii kuis jaksas. Kõik tehti nii öelda puust ja punaseks. Anti palju soovitusi edaspidiseks ja nippe ning ideid. Mul on juba paar mõtet jõulukinkideks :) Enne peaks aga villa muretsema. Hirmsasti tahaks Jõgevalt osta, aga ise ei satu sinna miskit pidi, kui peaks konkreetselt ette võtma selle. Aga vaba päeva nädalas niisama võtta pole ja transport maksaks vist hirmsa raha. Aga viltimise pisik on nüid sees ja hirmsasti tahaks tegeleda sellega :) Aga siin siis minu armas kübar. Tiba lähemalt ka. Olen sellega nüüd kaks päeva juba tööl ka käinud. Kuna mul siin kübarariiulit ei ole, siis ilutseb ta mul laua peal. Kuna olen kõige esimene, keda inimesed uksest sisse astudes näevad, siis on see just õige koht kübara esitlemiseks. Paljud on seda juba kiitmas käinud ja näppinud. Üks pool naljaga pooleks tellimus tuli ka :) Kübar on praegu tiba lai, peaks seda nädalavahetusel veel tiba vanutama, aga muidu olen ülirahul ja õnnelik, et sain omale viimaks vilditud mütsi. Ainuke müts, mis mulle seni sobinud on :) Täna leidsin lõpuks oma pesulõksukoti pildi ka üles, juhuu :) Õigemini küll mu ema pesulõksukoti pildi. Olin juba lootust kaotamas, et olen selle pildi kuhugi ära kaotanud ja ära kustutanud ja et tuleb juba uus pilt teha. Aga täna ilmus see ühe mälupulga pealt välja, mida ma pole suvest saadik kasutanud :) Kui emale selle kinkisin, siis ta ohkas kergendunult, sest ta oli just oma vaest pead vaevanud ja ohanud, et ta peab õmblema hakkama. Aga siis tulin mina, ema silmarõõm, ja kinkisin talle uue ilusa ja särava pesulõksu koti. Vana kott oli ikka jube vana ja kulunud. Kanga värvi ja mustrit polnud enam üldse märgata. :) Koti kinkis kunagi emale tädi Kersti. Hästi nunnu kott oli :) Aga kahjuks sai tema aeg otsa. Panen siia pildi ka oma esimesest vanutatud kotist. See ei tulnud üldse selline nagu ma tahtsin ja seega on see praegu ka täiesti poolik. Aga mingi mulje ikka saate. Ma pole end veel kätte võtnud ja seda uuesti pesumasinasse toppinud, et rohkem vanutada. Peaks ikka ette võtma selle, ehk saan ikka sellise koti nagu tahtsin :) Praegu on aga see periood, kus kõik omad soovid tuleb unustada ja tegeleda jõulukinkide valmistamisega.

Kitarritund ja viltimine

Teisipäeval oli siis järjekordne kitarritund. Seekord hakkasime duure õppima. Ma ei saanud mitte muhvigi aru. See süsteem oli nii arusaamatu minu jaoks. Lambist pandi mingeid noote kirja, siis otsiti mingit kõige madalamat nooti... järgmist nooti... Väga segane värk. Jäin siis natukeseks peale tundi veel sinna ja palusin õpetajal mulle uuesti seletada. Ta üritas siis uuesti rääkida. Näiteks, kui on C-duur, siis duuri esimene bassinoot on ka C ehk siis duuri nimi on alati bassinoodi esimene noot. Järgmised noodid tulevad siis noodirealt üle ühe (seda siis tertsi korral). C - E - G need noodid tuleb leida iga keele pealt, alates kõige madalamast. Ja kui need on paigas, siis ongi meil olemas duur :) Ma pean seda värki veel harjutama, et meelde jääks. Aga laupäeval on mul viltimise kursus Rahva Ülikoolis. Ma juba nii ootan seda. Täna lähen vanalinna villajahile. Tahaks omale ühe mõnusa müts-kaabu teha. Ma kardan, et see esimene vasikas läheb mul aia taha, aga eks näis :) Ma igatahes põnevust täis ja ootan juba laupäeva.

IT harjumaalaste kokkutulek

Pühapäeval saime IT (isetegija) harjumaalastega kokku. Mulle nii meeldis IT sünnipäeval ja mõtlesin, et see on samuti üks tore üritus. Ja ma ei pidanud pettuma. Inimesed on kõik nii toredad ja täitsa vahva on sedasi koos käsitööd teha. Kuna kokkusaamise koht oli nii kodulähedal ka, siis tahtsin kindlasti minna. Väga tore oli :) Sibulaplix õpetas meile, kuidas kolmnurkset salli keskelt alustada. See tundus täiesti utoopika, et kuskilt keskelt on võimalik alustada, aga Plix näitas, et see täitsa võimalik ja keerulist polnud midagi :) Mul seisavad juba pikka aega lõngad riiulis, millest alguses mõtlesin kampsuni teha, kuid siiani pole sinnani veel jõudnud. Kampsiku tegemine on minu jaoks kuidagi HÄSTI suur ettevõtmine. Ma olen elus vist ainult kaks kampsunit teinud. Need on nii aeganõudvad asjad ja ma ei oska ka nagu eriti... Igal juhul, ma arvan, et ühest lõngahunnikust teen ma omale nüid kolmnurkse rätiku või pontsho töö juurde. Siis on hea peale panna kui jahedaks läheb. Õpetus: Tee 6 as ja ühenda ringiks Heegelda kõrguseks 3 as Heegelda 3 sammast 2 as, 4 sammast (ühekordset), uuesti 2 as ja 4 sammast. Keera töö ringi, heegelda 3 as, 3 sammast esimesse sambasse rea alguses, 2 as, 4 sammast 3 as kõrguseks, kolm sammast, 2 as, 4 sammast jne. Täna kui koju jõuan kindlasti alustan tegemist. :)

Sügis...

Leidsin täna V2ikekassi blogist testi, milline aastaaeg ma olen. Alguses tuli sügis, aga mulle tegelikult nagu ei meeldi kõik see vihm ja külmad ilmad. Vaatasin küsimused uuesti üle ja siis tuli vastus, et ma olen "suvi". Aga siis ma hakkasin mõtlema, et tegelikult mulle ju meeldib sügisel lehtedes sahistada, kõik need oranzid-punased-kollased värvid. Karge ilm, päike paistab ja lööb kõik värvid särama. Ja mulle meeldib kuulata vihmakrabinat katusel, end diivanile kerra tõmmata ja tule praksumist kuulata. Ju ma sis olen ikka sügis mis sügis :)

You Belong in Fall

Intelligent, introspective, and quite expressive at times... You appreciate the changes in color, climate, and mood that fall brings Whether you're carving wacky pumpkins or taking long drives, autumn is a favorite time of year for you

What Season Are You?

Momendil isegi lõngad, mis ma viimasel ajal ostnud olen, on punased, oranzid ja kollased. Eile õhtul voodis mõtlesin jõuludele ja jõulukingitustele. Tegin nimekirja, mida kellele kinkida. Tuli üks pikk nimekiri ja asju nii palju. Ma kardan, et enne tulevad järgmised jõulud kätte, kui ma need kõik valmis saan. :) Eelmisel aastal üritasin ka kõigile ise tehtud kingid teha. See on ikka nii hea tunne, kui saad inimesele head meelt valmistada ja kuulda kiidu- ja üllatussõnu, et kas see on tõesti ise tehtud, oi kui ilus :) See nädalavahetus on üle tüki aja jälle kodune ja nädalavahetuse plaan ongi alustada jõulukinkide valmistamist. Mida varem seda parem :)

Esimest korda elus...

...käisin mina eile ooperis. Minu vanaema ütles vahel, et inime peab oma elus ikka kõik tükid ära tegema (trikid, seiklused jne). Minu eilane tükk oli siis ooperiskäik. Käisime töökaaslastega, kogu maja sekkaritega, La Traviatat vaatamas. Kuna oli tööpäev ja ei olnud eriti aega end sättida, siis tegin omale hommikul krunnid pähe, et vähegi lokki saada juustesse :) Peale tööd lippasin kähku koju, sõin natuke ja mukkisin siis end nii kiiresti ja hästi kui võimalik :). Istusime peaaegu viimases reas. Terve saal oli rahvast täis. Kui saal pimedaks läks, olin põnevust täis. Mängima hakkasid viiulid, hästi vaikselt... siis altviiulid veidi valjemini... siis avanesid kardinad, mille taha oli üles seatud suur ballisaal. Lühtrid, ballikleidid, smokingis mehed... Mulle nii meeldib see ajastu. Mehed olid naiste vastu nii aupaklikud, viisakad... Naine oli üks õrn ja väike olevus. Mul on muusikaga nii, et kui mingi lugu või koht mulle hirmsasti meeldib, siis mul tulevad külmavärinad peale. Eile oli ka paari koha peal nii. Lõpp oli kurb, armastajad said küll uuesti kokku, kuid naine suri ära :( Solistidel olid ilusad hääled. Mind häiris ainult see, et minu eesolevad onud olid nii pikad ja nähtavus oli suht minimaalne. Ma ei saa öelda, et minust nüüd üks suur ooperifänn saab, kuid vahelduseks võib käia küll. Järgmine kord läheks vast mingit rohkem tuntud tükki vaatama. La Traviatast oli mulle ainult üks lugu tuttav. Aga ilus oli sellegi poolest. Teatrimaja on ilus, seintel on maalid ja fotod etendustest. Ja vahel on ju tore end ilusasti riidesse panna ja kodust välja saada. Seda viimast juhtub viimasel ajal küll suht tihti. Oktoobri kuu on seni olnud nii tihedalt igasugu tegemisi täis. Oktoobri algusest algas tööl kõnnivõistlus, oktoobri esimesel nädalavahetusel oli Maaema mess Lauluväljakul (milles ma natuke küll pettusin), samal nädalavahetusel oli ka Isetegija sünnipäev. 10. oktoober algas mul kitarrikursus, mis jätkub kuni detsembri alguseni. Siis käisime hotell Baronsis sekkaritega seminari pidamas. Sõime restoranis kõhud täis ja istusime natuke saunas. Eelmisel nädalavahetusel käisin üle tüki aja jälle kodus. Eile käisin siis ooperis ja baaris Juuksur, kus saatsime Kaiduri USA-sse. Homme on Äripäeva sünnipäevapidu. Pühapäeval IT harjumaalaste kokkusaamine ja 28. oktoober on kuu kõrgmoment - Rahva Ülikoolis viltimise kursus. Pluss siis igaesmaspäevased kaalukates käigud ja kui vähegi võimalik, siis kolmapäeviti ujulasse. Tegevust kui palju ja käsitööks ei jää enam kuidagi aega. Nii palju mõtteid-ideid on peas keerlemas, palju asju on pooleli. Seda juttu teavad vist küll kõik käsitöösõltlased :) Ei midagi uut. Aga täna sõitis meie majast kuninganna mööda. Terve viadukt pandi kinni. Politseinikke olid kõik kohad täis. Ja siis ta lõpuks tuli. Kõigepealt üks vilkuritega auto, siis veel üks ja veel üks... kuni tulid ilusad mustad autod ja siis lõpuks must dziip lipukesega. Kuninganna istus õnneks meie maja pool ja lehvitas aknast :) Ma võin nüid oma lastele ka rääkida, olen kuninganna Elizabeth II näinud. :)

Kõnnivõistlus

Juba kolmandat nädalat käib meil töö juures Käimisvõistlus. Kuu aega vältava mõõduvõtmise jooksul selgitatakse välja kõige rohkem samme astunud 4-liikmeline tiim. Kõik osavõtjad saavad auhinnaks hea enesetunde ja veidi põnevust. Võitjatele au ja kuulsus. :) Mina käisin jala juba enne seda võistlust. Meile kaalukates räägiti, et päeva jooksul tuleks käia vähemalt 25 korrust üles-alla. Siis saad omale kena tagumiku ja trimmis kintsud. Mina vehkisin siis juba kuu aega varem mööda treppe käia. Kuid peale võistluse välja kuulutamist on meie maja koridorides liiklus tihedamaks läinud. Maja on meil 14-korruseline. 11. korruse trepikoja uks on katki tiheda sammumise tõttu :) Kui millestki muust enam rääkida ei ole, siis küsitakse: "Palju samme on juba?" Meie võistkond on suht laisavõitu. Ei taha ennast küll kiita, aga kõige tublim sammuja olengi mina. Minu keskmine sammude arv päevas on kuskil 10 000 ringis. Vahel üle, harva alla. Isiklik rekord senini on 17 266 sammu. Olen ikka tubli sammuja :) Meie võistkond on momendil suht madalal kohal, kuid lohutan end sellega, et ülejäänud rahvas lõpetab oma sammumise võistluse lõppemisel, mina sammun aga edasi ja liigun parema tervise, väiksema tagumiku ja trimmis kintsude poole. Juba praegu märkan erinevusi. Algul kui trepist käima hakkasin, võttis 7.korrusele astumine ikka jubedalt hingeldama. Nüid jaksan 7. korrusele vabalt minna ja alles 11. korrusel hakkab jaks otsa saama. Ehk varsti jaksan ka sinna nii ronida, et hing paelaga kaelas poleks. Igatahes on see vahva üritus korraldajate poolt ja ma naudin seda igal sammul :)

Nädalavahetusel käisime kodus

Sel nädalavahetusel käisin üle tüki aja jälle kodus. Laupäeva hommikul hakkasime sõitma. Mõtlesin, et proovin ka autos käsitööd teha. Võtsin siis oma poolikud randmesoojendajad kaasa. Autos on täiesti võimalik kududa. :) Edasi-tagasi sõidu peale sain need peaaegu valmis kah. Vaja veel lõngaotsad peita ja plaanin kreysy antud kootud lille ka peale teha. Laupäevane ilm ei olnud just kiita, kuid koju oli ikka mõnus sõita. Laupäeva õhta käisime Eelikaga jalutamas. Kodus on ikka hooopis teine asi. Nii hea rahulik ja vaikne on. Teenisin samme ja ajasime juttu :) Väga mõnus oli üle tüki aja jälle lobiseda. Pühapäeval oli hästi ilus ilm. Hakkasime Villuga jalutama minema ja mulle tuli meelde, et laadapäev on. Kõndisime siis linna. Paljud hakkasid juba asju kokku pakkima, kuid saime ikka tiiru peale tehtud. Minu üllatuseks müüdi seal ka lõnga. Varem pole seda nagu olnud. Ei suutnud ma neist niisama mööda jalutada ja ostsin paar tokki. Ostsin ühe halli mohääriseguse lõnga - plaan pehmed labakud teha. Uurin välja, kuidas kahekordselt kududa. Ja peale tahaks tikkida mingid elukad. Siis sain mingi villase helerohelise lõnga - mõte kevadeks kott teha. Ja siis veel üks kirju akrüüli-puuvilla segu - ostsin, sest Villule see meeldis. Esialgu tekkis mõte raamatukaaned teha. Õmmelnud olen neid juba omajagu, aga kudunud või heegeldanud pole. Ja musi ostsis maapähklitega šerbetti. Mina varem ei teadnud, mis see on. See oli üks hirmus magus asi, meenutab lehmakommi ja selles oli paksult maapähkleid sees. Kodust võtsin kaasa "Pitsiliste koemustrite" raamatu. Otsin sealt ühe ilusa mustri ja teen omale Susalt ostetud lõngast bolero moodi asja. Me möllasime ka lehtedes ja käisime mu vana kooli juures. Leidsime ka ühe punase kassi, kes mõnules auto katusel :) Loodus on nii ilus praegu. Minge jalutage ja tundke sügisest rõõmu! :)

Suvised tegemised

Suvel tegelesin ikka tiba käsitööga ka. :) Vennal oli LARPiks konnamütsi vaja. Kompunnisin siis nokamütsi peale midagi. Nägin ullu vaeva ja siis venna teatas, et ta vist ikkagi ei lähe sellega, et liiga palav... Nojah, mis siis ikka. Aga müts siis selline: EEST ja KÜLJELT Siis suve lõpul sain omale päikeseprillid. Prillid on head ja meeldivad mulle väga. Aga ma sain nendega kaasa mingi väga koleda koti. Mõtlesin, et teen omale ise ja palju ilusama :) PRILLIKOTT ja PRILLIDEGA Emale tegin veel pesulõksukoti, aga selle pilt on kuhugi ära kadunud. Pean veel otsima ja varsti panen selle ka üles. :)

Kitarritunnid

Mulle meeldib kitarr ja kitarri muusika. Minu kallis-kallis Villu mängib ka kitarri. Toona kui me kohtusime, siis vist osaliselt armusin ma tema kitarrimängimisse :)Ma mäletan, et juba kauges lapsepõlves unistasin ma oma kitarrist. Toona aga tunduski see jäävat ainult unistuseks. Vanematel ei olnud võimalust mulle seda hankida ja muusikakooli jaoks olin ma siis nagunii juba vana. 2000. aastal olin ma Saksamaal aasta aega lapsehoidja. Pereema - surprais-surprais - mängis kitarri. Tal oli neid lausa kaks tükki. Nad hankisid mulle kitarriõpiku ja nii ma saingi hakata kitarrimängu õppima. Mu unistus oli pooleldi täitunud. :) Midagi ma sain selgeks ka ja oskasin paari lugu mängida. Siis tuli aga kodumaale tagasi sõita, kitarr ja kitarriõpik jäid aga Saksamaale. Hirmus tahtmine aga kitarr saada ja mängimist õppida, jäid aga alles. Kodus läksin kooli, hakkasin koolis stippi saama, 300 eeku kuus :) Panin selle kõik hoolega kõrvale, ema rahakotist sain kõik sendid (ta ise neid ei tahtnud) ja üleüldse elasin väga kokkuhoidlikult ja kogusin omale kitarri ostmiseks raha. Ja siis lõpuks saingi raha kokku. Ostsin omale päris enda kitarri. Ma olin nii õnnelik. Nüüd sain jälle hakata õppima. Aga kahjuks pole ma nii andekas, sest päris selgeks ma seda värki ikka ei saanud. Siis kolisin ma Tallinnasse ja kiire elu ja ma ei tea veel mille pärast jäi see harjutamine hoopis soiku. Aga tahtmine on ikka alles veel :) Mõtlesin, et ega ma muidu ei hakkagi, kui mingit kohustust või õigemini järelvalvet pole. Seega panin ennast kirja kitarrikursusele. Homsest hakkan igal teisipäeval käima Rahva Ülikoolis kitarritunnis. Nii põnev :) Natuke kardan, et ma olen seal kõige vanem ja kõige saamatum, aga mis sest. Õpin ju iseenda jaoks, mitte selleks, et teistele meeldida :) Ainuke miinus kogu asja juures on see, et pean oma küüned maha lõikama :(

Isetegija sünnipäev

Täna on pidu. Isetegija sünnipäevapidu. Mina pean aga kodus veel istuma. Ootan oma kallist meest, kes pidi juba tund aega tagasi kodus olema :S Loodan, et ta väga kauaks enam ei jää ja saan ikka ka pittu minna. P.S Ära fotokat maha unusta!!!

Esimene postitus

Isetegijas mul juba blog on, kuid sinna ei ole ilus oma muudest tegemistest kirjutada. Aga minu elus algas nii põnev periood ja sellest tahaks ikka kuulutada ja rääkida. Nimelt me hakkasime oma kalliga omale päris enda kodu looma. Ehitame vanemate maja külge juurdeehituse. Sinna tuleb mulle päris oma köök ja ma saan omale vanniga vannitoa. Esialgsed plaanid on juba valmis joonistatud ja minul fanaasia juba möllab ja mõtlen juba ruumi kujundamisele. Mõtlen köögikardinate värvidele, unistan sellest kuidas ma oma vannis mõnulen... :) See kõik on minu jaoks nii uus ja huvitav ja nii tahaks juba rutem kõike valmis saada.